Petersoni teater otsib elu põhitõdesid

Õdusas Vanalinna Muusikamaja saalis mängivad Theatrumi näitlejad tragikoomilist mängu, teevad teatrit teatris ja filosofeerivad muigel sui elust ja armastusest.

Või siis, nagu manifesteerib üks osalistest: elu ei pea kujutama nii, nagu ta on, ega ka mitte nii, nagu ta võiks olla, vaid hoopis nii, nagu ta on meie unistustes. See võtab hästi kokku tüki vaimsuse, viimaste romantikute sümpaatse olemise.

Peale selle on Theatrumi tükkides alati omal kohal, olgu tegu või Taani kuninga õukonna või vene aristokraatidega, uskumatult elav närv neid ümbritseva reaalsuse ja ühiskonnas valuliste protsesside tunnetamiseks, universaalsed mured ja rõõ-mud, inimeseks olemise head ja vead.

Juba pealkirjas („Miks mitte abielluda”) on peidus väikene vimka, kahtepidi mõistetavus. Esitatud küsimust võib võtta ju nii ja naa — uurivana, et miks ei tuleks kohe mitte abielluda ning teisalt, miks ka mitte?

Umbes nii see lugu seal lähebki, kaks sammu sissepoole, kaks sammu väljapoole, rääkides ühtaegu sellest, mida abielu juures oluliseks pidada, mis on sellel kõigel pistmist armastusega ja kuidas pragmaatilised kaalutlused parimatele kavatsustele kaikaid kodaratesse loobivad. Ja kuidas väike inimene lõpuks kõigi nende kimbatuste kimpu jääb. Abiellutakse ju lõpuks tänagi raha pärast, pangalaenu pärast, seisuse parandamise pärast: sellest pole muidugi demokraatias poliitiliselt korrektne rääkida, aga ega siis mure ise kusagile kadunud pole.

Kas on vaja veel armastuse ja eneseohverdusega jännata, kui kõht on täis ja jala ei käi? Millal ollakse valmis? Nagu Tšehhov kirjas sõbrale tunnistab, ei ole ta ilmselt veel küps ja täiskasvanud. „Ma ei ole ikka veel abielus /---/. Võib-olla on teil õigus, kui ütlete, et mul on vara abielluda. Ma olen kergemeelne, ehkki teist ainult aasta noorem. Ikka veel näen unes gümnaasiumi: õppimata tundi ja hirmu, et õpetaja kutsub mu tahvli ette. Ju siis olen poisike (Tšehhovi kiri Bilibinile 1886. aastal).

Karm, aga tõsi. Samal ajal paistab sellest väikesest irooniast ja enese üle naermisest läbi idealistlik usk sellesse, et kui on armastus, siis ei pea inimene enam küsima oma elu mõtte järele.

Ilus juubelilavastus Theatrumile (8. detsembril tähistab teater oma 10. sünnipäeva) ja jõulukingitus inimestele, kellele on tehtud abieluettepanek. Aga ka neile, kes on ise ettepaneku teinud või tegemas ning ka neile, kellele seda kunagi pole tehtud ning kes seda mitte kunagi ei tee.