„Pessoa tuletab meelde, et inimene ei pruugigi olla nii üheselt määratletav.”

Theatrumi ja Eesti Noorsooteatri koostöös jõuab lavale Portugali luuletaja ja kirjaniku Fernando Pessoa loomingust inspireeritud lavastus „elada on olla teine”. Vaataja viiakse poeetilisse maailma, kus põimuvad inimese sisemised vastuolud, igatsused ja lõputud otsingud. Lavastuse keskmes on küsimus, mis saatis ka Pessoad ennast: „Kui palju mind on?”

Lavastajad Mirko Rajas ja Maria Peterson avavad intervjuus, mis neid Pessoa loomingus kõige enam paelub, kuidas tuua lavale inimese sisemaailmas toimuvat ning milliseid avastusi on ühine loomeprotsess neile pakkunud.

Inimeseks olemise mitu tahku

Mis teid Fernando Pessoa loomingu juures lavastajatena kõige rohkem kõnetas ja mis tekitas tunde, et tema looming just praegu lavale võiks jõuda?

„Meid kõnetab Pessoa juures eelkõige tema oskus ja viis vaadelda inimest ning tema sisemaailma. See, kui tähelepanelikult, ausalt ja mänguliselt ta inimese olemasolu ja hingemaastikke uurib. Pessoa küsib lakkamatult, mida tähendab üldse olemas olla.

Meid on huvitanud inimese sisemine vastuolulisus. See, kuidas võime ühel hetkel olla veendunud milleski, mida järgmisel hetkel enam tõeks ei pea. Kuidas meis võivad korraga eksisteerida armastus ja hirm, igatsus ja ükskõiksus, usk ja kahtlus. Pessoa annab sellele kõigele justkui loa olemas olla. Ta näitab läbi poeesia, kui lõputult mitmekülgne ja tabamatu võib olla üksainus inimhing.

Võib-olla kõnetab see meid praegu eriti seetõttu, et elame ajal, mil inimeselt oodatakse sageli üsna selget arusaama iseendast. Me peaksime teadma, kes me oleme, mida tahame ja kuhu liigume. Pessoa tuletab meelde, et inimene ei pruugigi olla nii üheselt määratletav. Et ebakindlus ja vastuolulisus ei ole tingimata puudused, millest tuleks vabaneda, vaid osa inimeseks olemisest.

Ja võib-olla on selles ka midagi vabastavat. Võimalus mitte olla kogu aeg valmis, määratletud ja lõpuni mõistetav.”

Mida tähendab teie jaoks küsimus „Kui palju mind on?” Kas ja kuidas on see vastus antud lavastusprotsessi jooksul muutunud?

„See küsimus on olnud meie lavastusprotsessi üks kesksemaid lähtepunkte. Kui palju erinevaid minasid mahub ühte inimese? Kes ma olen siis, kui ma ei täida parasjagu ühtegi rolli? Ja kas on olemas päris mina, kelle juurde oleks võimalik jõuda?

Lavastusprotsessi jooksul oleme üha enam tajunud, kui mitmekihiline ja muutlik on inimese olemus ning kuidas erinevad kogemused ja suhted toovad meis esile erinevaid külgi. Samas oleme jõudnud arusaamani, et selle paljususe keskel on inimese üks olulisemaid suundi leida oma sisemine kese, mis võimaldaks jääda iseendaks ka pidevas muutumises.”

Koosloomeprotsess

Kuidas sündis teie ühine loominguline käekiri? Kui peaksite seda koosloomeprotsessi kirjeldama ühe sõna või kujundiga, siis mis see oleks?

„Meie ühine loominguline keel on sündinud eelkõige teineteise kuulamisest, usaldusest ja valmisolekust lasta oma esialgsetest plaanidest lahti. Oluline on olnud mõlemapoolne soov ehitada lavastus enda jaoks selgele dramaturgilisele kaarele ja olla valmis seda vajadusel muutma. Algusest peale otsustasime, et see saab olema proovides sündivatest otsingutest moodustuv tervik.

Oleme püüdnud läheneda Pessoa loomingule nii, et võiksime teatrivahendite ja mängu kaudu anda sellele uue, tajutava kuju. Oleme otsinud poeetilist maailmatunnetust, kus sõna kõrval on sama olulised vaikus, liikumine, heli, valgus ja inimese kohalolu.

Meie jaoks on oluline, et lavastus looks ruumi, kus kujutlused, tunded ja küsimused võiksid vaatajas edasi elada.

Loomulikult on ka meie lavastus vaid üks võimalik nägemisviis Pessoa maailmast. Üks tõlgendus paljude teiste seas.”

Mis on Pessoa loomingu lavale toomise puhul kõige suuremad väljakutsed?

„Kõige suurem väljakutse, aga ka rõõm on ilmselt see, kuidas tuua lavale midagi, mis toimub peaaegu täielikult inimese teadvuses.

Pessoa loomingus ei juhtu sageli välises mõttes peaaegu midagi. Inimene istub, vaatab aknast välja, kõnnib mööda tänavat või jälgib omaenda mõtteid. Ometi võib selle kõige sees toimuda midagi tohutut. Terve maailm võib üheainsa mõtte tõttu kokku variseda või uuesti sündida.

Pessoa puhul tuleb selgelt välja, et mõte ise on suurim sündmus. Iga väline sündmus peegeldub ju  inimese sisemaailmas. Me ei koge maailma sellisena, nagu see on (ja milline see on?), vaid läbi oma mälu, tunnete, kujutluste ja hirmude. Selles mõttes ei ole sisemine ja väline maailm teineteisest lahutatavad.

Ja kuidas säilitada kõige selle juures kergus. Sest Pessoa ei ole ainult sünge ja eksistentsiaalne. Tema loomingus on ka palju huumorit, absurdi ja mängulisust. Mõnikord võib kõige tõsisemate teemadeni jõuda just naeru kaudu.

Kui saaksite veeta ühe õhtu Pessoa endaga, siis mida te temalt täna küsiksite?

„Arvatavasti tahaksime temaga lihtsalt vaikida. Istuda mõnes Lissaboni kohvikus, vaadata mööduvaid inimesi ja jälgida, kuidas õhtu saab ööks.”

Kirjanduslikud elamused

Kui keegi läheb pärast lavastuse „Elada on olla teine” etenduse vaatamist esimest korda Pessoa loomingut otsima, siis millise tema raamatu või teksti te talle esimesena kätte annaksite?

„Ilmselt mõne luulekogu. Pessoa luule on hea võimalus tema maailmaga tutvust teha, sest isegi üksainus luuletus võib avada väga suure mõtteruumi. Sealt võiks edasi liikuda juba „Rahutuse raamatu” juurde, mis nõuab ehk veidi teistsugust lugemist ja kohalolu.

Samas tundub meile, et Pessoa puhul rikastab loomingu lugemist ka tema elu tundmaõppimine. Mitte sellepärast, et loomingut peaks tingimata autori eluloo kaudu seletama, vaid seetõttu, et tema puhul on elu ja kirjandus nii kummalisel moel põimunud. Tema erinevad autorihääled ja identiteedid ei ole lihtsalt kirjanduslik võte, vaid osa sellest, kuidas ta maailma ja iseennast koges.

Siit ka väike soov või vihje Eesti kirjastustele: meie raamatupoodides võiks leiduda üks mahukam eesti keelde tõlgitud Fernando Pessoa elulooraamat. Usume, et see avaks tema loomingut veel ühest põnevast küljest.”

Millised raamatud on teile viimasel ajal kõige raputavamaid elamusi pakkunud?

„Need raamatud  ei ole otseselt raputanud. Pigem pakkunud võimalust põnevas dialoogis olla. Paneme kirja need, mis meid mõlemaid on kõnetanud. Boris Vilde „Vanglapäevikud”, Ene Mihkelsoni „Kõnelev piir”,  Doris Kareva „Olemise kõla” jpt.”

elada on olla teine

Dramaturgid ja lavastajad: Maria Peterson ja Mirko Rajas (Eesti Noorsooteater)
Laval: Erik Richard Salumäe, Hardi Möller (Eesti Noorsooteater), Tarmo Song, Ott Aardam, Maria Solei Järvet ja Ramuel Tafenau

Lavastus põhineb Portugali kirjandusklassiku Fernando Pessoa loomingul. See on poeetiline ja lummav labürint, mis peegeldab noore inimese rahutust, igatsust ja otsinguid ning toob lavale küsimuse: „Quantos sou?” — „Kui palju mind on?”

Maria Peterson ja Mirko Rajas on lavastuse proovide käigus avastanud, kuidas Pessoa tekstid avavad igaühes erinevaid tahke: „Ühest ja samast lausest võib sündida täiesti erinev kujutlus, tunnetus või seos — igaühel tekib oma siseilm. Neid maailmu üksteisega jagades ning lahti mängides hakkab neist tasapisi moodustuma aga midagi suuremat ja terviklikumat. Ja lõpuks astub sellesse jagamisse ka vaataja — oma kogemuste, kujutluste ja sisemaailmaga. Nii vormub lavastus „Elada on olla teine” pigem nagu luuletus kui jutustus, mis ei püüa inimest lõpuni ära seletada, vaid liigub sõna, liikumise, kujundite, muusika ja vaikuse kaudu inimese sisemaailma. Sinna, kus põimuvad kahtlus ja igatsus, argisus ja kujutlus, üksindus ning armastus.”

Lavastus sünnib Theatrumi ja Eesti Noorsooteatri koostöös.
Etendused: 6., 7., 9., 10., 13., 14., 15., 16. ja 17. novembril kell 19.00 Theatrumi saalis.