Õnnetukesed elust enesest

Alati on huvitav jälgida lavastuse elu ajas. Mõni sütib heleda komeedina, kustudes samas, jätmata sügavat mälestusjälge. Teine käitub vastupidi — ilmudes ei pruugi see erilist tähelepanu pälvida, kuid kogub ajaga jõudu ning põleb kaua ja ühtlase leegiga. Kolmandad, kõige õnnerikkamad, kord süttinud, jäävadki heledalt särama, äratades kestvat huvi.

Vaadates Eesti Draamateatris Lembit Petersoni „Harjumuse jõu” lavastust, meenus mulle Eimuntas Nekrošiuse „Kvadraat”, mis oma „kõrge vanuseni” oli endiselt värske ega olnud kaotanud viieteistkümne aastaga midagi oma esialgsest särast. Neid lavastusi, mis on nii faabula kui dramaturgia poolest küllaltki erinevad, ühendab kindla režissöörikäega visandatud sisemine karkass ja tegelaste hingeelu ere mängutehniline edasiandmine.

Siiani on mul silme ees „Kvadraadi” misanstseen, kus vang ronib vanglabaraki ülemiselt narilt alla temakese juurde, kes on tulnud teda vanglasse vaatama. Mehe plastika lõikas hinge, väljendades üheaegselt kõige erinevamaid tundeid; tema liikumine oli psühholoogiliselt laetud, ta nägi välja nagu mahalastud lind. Sõna jõust jääb sellise kogemuse kirjeldamiseks väheks.

Sama täheldasin, kui vaatasin „Harjumuse jõudu”, mis on lahendatud tragikoomika võtmes. Igas hetkes fikseerib tegelaste plastika nende hingeliigutused ja seisundid. Žonglöör (Marius Peterson), kes pühib tolmu lugematutelt artistide furgooni üles riputatud piltidelt, manipuleerib tolmulapiga chaplinliku koomikaga (ajab segi ninarätiku ja kingade tarvis mõeldud sametlapi), tardub äkki, käsi üles tõstetud, nägu seina poole — igava tsirkusedirektori Caribaldi jõhkratest röögatustest saadetud päevast päeva korduva tegevuse tõttu on tema elu muutunud väljakannatamatuks piinaks.

Tola (Leino Rei) on kogu teise vaatuse jooksul andunud klounaadi, ekstsentrika ja labasuse stiihiale ning jätkab õelutsemist ka kolmandas, õhtuse muusikaharjutamise ajal. Ta kohendab mütsi, mis alatasa silmile vajub, ronib mööda kontrabassi nagu puu, haarates selle ümbert jalgadega, kuid jääb siis ootamatult norgu — justkui annaks meile teada oma õnnetust olukorrast. Jääb mulje, nagu oleks õhupallist korraga kogu õhk välja lastud.

Raske on mitte märgata Caribaldi lapselapse (Eva Eensaar) lootusetut kiindumust žonglöörisse: iga kord mängitakse vaese Colombina väljavalitu ilmumisel maha totter-liigutav pantomiim. Žonglööri silmates püüab tüdruk tähelepanu endale tõmmata — seisab varvastel, naeratab nii, nagu jaksab. Samal ajal on žonglöör ebaloomulikus poosis kummargil kasti kohal, otsides Caribaldi käsul kampolikarbikesi. Tütarlast kisub ihust ja hingest tema poole — fiasko tarretab ta haletsusväärsesse koomilisse poosi. Õnnetuke elust enesest. Muide, õnnetud on kõik selle puurisarnase furgooni elanikud.

Dresseerija (Ain Lutsepp) totralt muretu naeratus ei tule arvesse; tema üürike õnnejoovastus kaob koos viinaaurudega. Õnnetu ja haletsusväärne on ka Caribaldi ise (Aarne Üksküla), kes peab end suureks muusikuks. „Casals! Casals!” kisendab ta joovastuses, tuues kuuldavale üheainsa abitu tšelloheli. Veel naeruväärsem on ta siis, kui tõmbab poognaga ekstaasis üle oma puujala.

Näitleja Bernhard Minetti, kellel on läinud korda austria dramaturgi taotlusi parimal moel kehastada, on nimetanud kindralit Bernhardi näidendist „Pidu Borisi auks” tüübiks elust enesest. Jääb üle lisada, et Bernhardi tegelased ongi — õnnetukesed elust enesest.

Näidendi poeetika dikteerib näitlejaile uue, varasemast kogemusest erineva olemisviisi. Repliikide tekstipoeetika viib kõrgustesse, argimaailma kohale, samas käib jutt eluolulistel, jämemateriaalsetel, kõigest ülevast hoiduvatel teemadel. Selles osas said kõik lavastuses osalejad püstitatud ülesandega hiilgavalt hakkama.

Näidendi läbiv teema on „hirm”. Tsirkuseartistid kardavad Caribaldit — tema jõhkrust, kärkimist, pilkeid ja teenimatuid karistusi. Tšellopoogen Caribaldi käes on nagu nuut, mida ta kasutab päevastes harjutustes. Õhtuti aga sunnib see artiste pärast etendusi harjutama Schuberti „Forellikvintetti”.

Ent Caribaldi ise elab samuti hirmu all — teda jälitab surmahirm. Ta kujutab ette, et kui pärast üht tsirkuseetendust kõlab kord Schuberti muusika tema käe all perfektselt, ühegi eksimuseta, saab ta surematuks ning tema nimi seisab kõrvuti Pablo Casalsi omaga.

Kuid kunst ei sünni „puuris”, seda ei looda vägivallaga, vaid armastuse, vaba ja avatud südamega. See mõte kumab lavastusest läbi. Austria dramaturgi näidend on andnud Lembit Petersonile õnneliku võimaluse lahendada ereda teatrikeele vahendusel olemise eksistentsiaalseid küsimusi. Kas kõrgele kunstile tasub ohvriks tuua inimlikkuse alust — headust? Mida on õieti mõtet täiustada?

Näidendi finaal on trööstitu. Kõik minema ajanud, kuulab Caribaldi, kõrv vastu vana raadiot, Schuberti kvinteti täiuslikke helisid. See on jumal, mida ta on teeninud kogu oma elu. Võib olla kindel, et ka homme on õhtune proov. Ja kõik algab otsast peale — harjumuse jõud.

Vene keelest tõlkinud Aili Künstler