Noored ei eputa vastu tahtmist. Molière mõjub tänu noorte avastamisrõõmule värskelt

Üks noorte trupi suuremaid tugevusi on füüsilise komöödia tasakaalustamine dialoogi ja loo jutustamisega.

Vanalinna hariduskolleegiumi 28. lennu teatriklassi lõpulavastus „Naeruväärsed eputised vastu tahtmist” ühendas üheks kaks Molière’i komöödiat: „Arst vastu tahtmist” ja „Naeruväärsed eputised”.

Lavastaja ja muusikaline kujundaja Kristjan Üksküla on toonud koos noortega Theatrumi suure saali seinte vahele klassikalise teatrimängu, kus elav muusika, laul, tants ja füüsiline komöödia põimuvad ühtseks harmooniliseks tervikuks. Lavastust mängitakse kolmes eri koosseisus, nii et kõigil lennu lõpetajatel avaneb võimalus eri rollides üles astuda.

Noorte tegemisi ei tasu alahinnata, küll aga on teatrikriitikuna keeruline neid tavapärase mõõdupuuga hinnata. Ühest küljest on tegemist õppetöö tulemusega, teisalt ei saa vaatajate ette toodavat kuidagi vähem oluliseks teatriks pidada. Siiski võiks noortel säilida õigus avastada, eksida ja proovida, ilma et nende anded või puudused kohe trükimusta raiutaks. Seetõttu tundub vähemalt kooliteatri puhul olulisem rääkida tervikust kui üksikutest õnnestumistest või komistustest.

VHK teatriklassi, mida võib teatavas mõttes käsitleda ka Theatrumi kasvulavana, õppemeetod on aastaid tuginenud klassikalise näitekirjanduse tundmisele. Õppetöö juurde kuulub nii teatriajaloo kui ka tüvitekstide käsitlemine ning sellest lähtudes on ka lõpulavastused sageli küllaltki ajastutruud. 

Kuigi eelistan vaatajana pigem vanade tekstide julgemaid ümbertõlgendusi, peab tunnistama, et noorte kohalolu kaudu ilmneb teistsugune värskus. Mitte välises vormis või kaasaegsetes viidetes, vaid avastamisrõõmus, millega need tekstid esimest korda enda omaks tehakse.

Minimalistlik, kuid leidlik

Kui publik saali saabub, istuvad näitlejad juba laval ning õõtsuvad elava muusika rütmis. Muusikud paiknevad lava servas ning vanalinna müürid annavad helile omamoodi akustilise sügavuse. 

Lavakujundus on minimalistlik, kuid leidlik. Pildiraamid, riidenöörid, linad ja ratastel kast, mida kasutatakse põhiliste lavakujunduslike elementidena, täidavad ühtaegu ka praktilist funktsiooni. Oluline on, et ükski ese ei mõju dekoratsioonina üksnes dekoratsiooni pärast. Kõik leiab kasutust kas stseenide ülesehitamisel või füüsilise komöödia loomisel. 

Samuti aitab ruumi kujundada valgus, mis muudab aidahoovi kohati laternavalguses külaplatsiks. Lavastuse visuaalne maailm ei mõju suurejoonelisena, kuid on see-eest läbimõeldud.

„Arst vastu tahtmist” põhineb klassikalisel skeemil: naine otsustab mehele kättemaksuks ninanipsu mängida ning veenab võõraid selles, et tema abikaasa on väljapaistev arst. Järgneb arusaamatuste, valede identiteetide ja armastajate salasepitsuste jada, mille käigus teab publik pidevalt rohkem kui tegelased ise. 

Üks noorte trupi suuremaid tugevusi on füüsilise komöödia tasakaalustamine dialoogi ja loo jutustamisega. Nuiadega tagaajamised, lavavõitlused, ootamatud sisseastumised ja publiku poole pöördumised sünnivad loomulikult.

„Naeruväärsed eputised” on seevastu kammerlikum ja teravama ühiskondliku pilkega. Punased eesriided loovad hetkega salongimiljöö ning tähelepanu koondub staatuse, moe ja kultuuriliste ambitsioonide üle ironiseerimisele. Kuigi mõned olukorrad võivad isegi mõjuda kohmakalt või ajale jalgu jäänult, tasub meeles pidada, et Molière ei kirjutanud realistlikku elu, vaid karikatuuri. Tema tegelased on inimlikud pahed suurendusklaasi all. Seetõttu peab taolise huumori toimimiseks näitleja suutma kehastada korraga nii tegelast kui ka nalja, mida tegelase kulul tehakse, ning konteksti, kuhu see tänapäeva vaataja jaoks asetub. 

Noored tulevad selle ülesandega üllatavalt hästi toime. Eriti aitab sellele kaasa tugev ansamblitunnetus. Keegi ei püüa laval iga hinna eest tähelepanu endale tõmmata, vaid lähtutakse ühisest rütmist.

Ei saa me ümber „mängurõõmust”

Kooliteatrist rääkides kasutatakse sageli sõna „mängurõõm”, mis on muutunud peaaegu klišeeks, kuid võtan siiski voli lavastust mängurõõmu kaudu kirjeldada. Lavastuse teebki ennekõike eriliseks noorte ühisenergia. Selle eriliseks näiteks on laulu- ja tantsunumbrid, mis ei mõju pelgalt pausidena stseenide vahel, vaid seovad erinevad osad tervikuks, demonstreerides ühtaegu noorte füüsilisi oskusi ning samas andes lavastusele hoogu ja hingamist.

Kuigi klassikaline lähenemine võib tunduda konservatiivne, pole Theatrumi esteetika kunagi püüdnudki publikut kõnetada šoki või provokatsiooni kaudu. Pigem eeldab see usaldust teksti, traditsiooni ja ajastu vastu. Samas peitub selles ka teatav usaldus publiku suhtes, et vaataja on valmis vanade tekstidega kaasa mõtlema ning nendest läbi närima. 

Selles kontekstis mõjub Molière noorte käsitluses värskelt just tänu avastamisrõõmule. Seega ei saa vaielda, et uusdramaturgia kõrval on ka vajalik hoida elus teatripärandit ning õpetada uutele põlvkondadele vundamenti, mille najal kogu hilisem teater on üles ehitatud.