„Elada on olla teine” esietenduse eel kõnelesid lavastusest selle dramaturgid ja lavastajad Maria Peterson ning Mirko Rajas. Video — Oskar Suurorg.
Maria Peterson (MP): Mina olen Maria Peterson, „Elada on olla teine” lavastaja.
Mirko Rajas (MR): Mina olen Mirko Rajas, „Elada on olla teine” lavastaja. Fernando Pessoa loomingut on tõlgitud tegelikult üsna palju eesti keelde, samu tekste ka erinevate tõlkijate poolt, ja mis on huvitav, on see, et kuna tal on nii omapärane stiil, kuidas ta kirjutab, siis kõik tõlked on tegelikult erinevad ja kõik tõlked toovad sisus välja erinevaid aspekte ja erinevaid tunnetuslaade. Mulle tundub, et tema üks selline hästi võluv osa ongi see, et teda saab, ütleme, sõnalt eesti keelde tõlkida erinevalt, aga seda lahti mängides saab seda tõlgendada ka erinevalt ja vastavalt inimese hingeseisundile või maailmatajule just sellel hetkel, milles ta praegu viibib. Need tekstid on sellised, et nad justkui nagu loovad ennast igakord uuesti, kuigi baas on alati sama. See on hästi põnev, kuidas see tekst ja selle sisu ja see ruum, mis ta endaga kaasa toob, on hästi selle lugeja, mängija, tõlkija ja vastuvõtja nägu, kui need teed on täpse tunnetusega avatud.
MP: Ma täna just mõtlesin selle tõlkimise peale, et meil isegi alguses oli selline plaan, et võtame hästi palju neid tekste… või kuidas see protsess on sündinud. Siis ühel hetkel tekkis selline tunne, et võib-olla ei kasuta üldse tekste, et võib-olla me tõlgime kõik need tekstid üldse liikumise ja hääle keelde. Aga nüüd ta on jäänud sinna vahepeale, et on tõlgitud tunnetuslikke tasandeid mingitesse liikumistesse, häälde, aga samal ajal on ka tekstid alles jäänud. Ma arvan, et see vahepealne ruum, praegu tundub, on meie nägu või nii, nagu me oleme seda mõelnud, ja mulle tundub, et ka Pessoa nägu loodetavasti ta tuleb, et inimesed tunnevad ta sealt ära, kuigi me ei tee lavastust niivõrd Pessoast, kui siis tema loomingust lähtuvalt proovime ikkagi inimhinge maastikke avada. Kuidagi nii.
Elu on läinud hästi kaootiliseks — mitte läinud, vaid ta on alati olnud —, aga ma mõtlen, et mingi selline struktuuri loomine toimub selle kaootilisuse pinnal ehk siis nagu elu püütakse kuidagi mingites ühiskondlikes vormides hästi ära struktureerida, hästi selgeks teha igal tasandil. Et kõik psühholoogilised käigud ära seletada, kõik juhtumid ära põhjendada ja siis ka ühtlasi kõik ka kirja panna ja dokumenteerida. Mulle tundub, et seal on üks selline hingetee, mis vajab ka märkamisruumi enda ümber. Pessoa tegeleb sellise hingemaastikuga hästi sügavalt, ja see on selline asi, mida minu arust inimesed vajavad igal ajahetkel, aga praegu võib-olla isegi väga palju.
MR: Jaa, ma arvan ka, et tema loomingut jagada või lahti mängida… et ta on nagu sellise poeetilise maailmatunnetuse nimel tegutseja ja läheb nii-öelda üdini välja. Mulle meeldib see, et selle autori jaoks ja temaga kokku puutudes muutub metafüüsiline hingemaailm sama reaalseks kui see nii-öelda reaalne maailm, milles me iga päev oleme harjunud elama ja toimetama. Et see vaimne maailm on ka täpselt sama päris, võib-olla teinekord isegi rohkem reaalsem.
MP: Üks selline lemmik või isegi mingis mõttes selle lavastuse juhtmõte meie jaoks on „millal saab läbi see draamata teater”...
MR: „…või teatrita draama…”
MP: “... ja mina saan koju.”