Lugu lipsust

A. H. Tammsaare—K. Kaasik-Aaslav „Pikad sammud”. Melodraama. Lavastaja Katri Kaasik-Aaslav. Eesti Humanitaarinstituudi teatriõppetooli üliõpilaste diplomitöö, Theatrumi saalis.

Valgus kustus ja mõnda aega nägin laval ainult lipsuga meest. Sõlmimata must lips ripnes ja ootas, kuni ta kinni seotakse, ootas, kuni algab etendus. Seni etendust ei olnud. Lipsu sõlmimist ootas ka laval ringi tormav jutustaja (kavalehel: möödanik — Leino Rei).

Siis sai lips seotud ja...— näitlejal oli mida näidata ning vaatajal mida vaadata. Loo peategelane Heinrich (Mart Aas) asus lahendama etendust edasiviivaid probleeme. Need olid Tammsaare üliõpilasjutustustes enim esinenud probleemid: keegi on idealist, siis ta puutub eluga kokku ja temast saab inimene, koos kõige väiklusega.

Sel korral oli idealist Heinrich ja elu mängisid Olga (Anneli Tuulik) ja Otto (Andri Luup). Heinrich hakkas kahtlema Olga aususes, headuses ja õigluses ning ta tahtis, et Olga need kahtlused ümber lükkaks. Olga seda teha ei suutnud ja Heinrich, lakkamata pidamast end üheks heaks ja targaks inimeseks, võttis õiguse Olgat õpetada ja karistada. Lugu lõppes kõigile kurvalt, kõigil oli põhjust kahetseda ja alust paremaks inimeseks saada.

See on Tammsaare lugu. Etenduse lugu nii moraliseeriv ja tõsiseltvõetav ei ole. Tammsaare oli tõsine inimene ja teda ei saa (eriti Eestis) kergelt võtta. Küll aga saab kergelt võtta enamikku Tammsaare dramatiseeringuid. Nii sedagi etendust — oli üks lugu lihtsalt.

Muidu sujuvas ja küllaltki köitvas loos tuletasid osatäitjad millegipärast meelde nn Peetri-eelset vene kirjandust: tegelased olid sel ajal sedavõrd üldistatud, et nimesid neile ei pandud, vaid neid kutsuti nt vaene, rikas, loll. Ka selles etenduses mängiti peamiselt tüüpe, mitte konkreetseid inimesi. Ehk oli see taotlus, kuid nagu näitas vene praktika nii näitas seegi etendus, et dialoog tüüpide vahel on väga raske tekkima.

Niisiis dialoogi ei tekkinud. Aga kui võtta seda taotlusena, läheb mulje etendusest tasakaalu tagasi. Siis saavad oma mõtte demonstreeritavad profiilid ja rippuvad jalad — igaüks mängib oma osa ja nende seostamine on vaataja asi, vaataja vabadus. Ehk ei olegi dialoog põhiline?

Põhiline on äkki hoopis see, et kingsepp suudaks oma liistude juurde jääda. Esitatud pretensioon oli tegijatele jõukohane, ehk isegi natuke liiga jõukohane. Etendus oli rahulik ja rõõmus ja kõik stseenid, mis olid ette võetud, mängiti võiduka lõpuni. Võiduta lõpu ohu korral stseeni lahendamist ette võtma ei hakatudki. On see ju mõneti kergema vastupanu teed minek, kuid etenduse terviklikkuse peale mõeldes ei olnud see halb tee. Tammsaarele tehti nõnda ehk natuke liiga, aga igal juhul hoiti ära muljet rikkuda võivad äpardumised. (Iseküsimus on, kas neid oleks tulnud ka veidi komplitseeritumate lahenduste puhul.)

Loo autorit ei unustatud siiski päriselt ära. Tammsaarelikult väga mõjuv stseen oli Olga ja Otto kohtumine võõrastemajas. Näitlejad hingasid Tammsaare rütmis, kui-nii-võib-öelda, ja rääkisid täie veendumusega Tammsaare teksti. Autorit meenutas ka esemete valik, mis oli lavale toodud. Esemeid oli vähe, aga iga asi oli omal kohal. Kui mõne arvates oli liigne juhtida tähelepanu raamatutele riiulis (Schopenhauer, Dostojevski jne), siis mõne arvates väljendas see väga hästi olustikku (ehk ajastut, ehk Tammsaaret).

Keerulisi olukordi muidugi oli, aga need lahendas möödanik. Ta aitas etenduse edasi kohtadest, mis tegijatele liiga terava väljakutse esitasid. Jutustaja roll, mis kaasajal üha populaarsemaks muutub ning mille ülesanne on (oli selgi korral) etendust, filmi katkestada, et see liiga dramaatiliseks, liiga sentimentaalseks ja vahel ka liiga tõsiseks ei muutuks, sai sel korral ühe funktsiooni juurde. Sai juurde lihtsustaja funktsiooni — ta rääkis ära kohad, mis olid raskesti lahendatavad. Ja mis siis?

Siis oli etendus läbi, ainult üks lips rippus lava kohal.