Lembit Peterson: läksin kümme aastat tagasi pensionile, aga mul ei ole kunagi olnud nii palju tööd kui täna

Tegusat teatrimeest Lembit Petersoni nimetatakse vaimseks mõjutajaks, kelle teadmistest otsitakse hingetarkust. Peterson ise ütleb, et vaimsel teekonnal ei tohi peatuda: „Ma tean seda väga hästi, et elus paigalseisu ei ole. Nii kui seisma jääd ja vaatama jääd, kaob kõik.”

Lembit Petersoni (73) kohtab tihti Tallinna vanalinna tänavail jalgrattaga sõitmas. Seljakoti ja soniga mees pedaalib muhklikel munakividel jõulisemalt kui temast pool sajandit nooremad siniste ja roheliste termoskottidega toidukullerid. Mõlema käega juhtrauda hoides kiirustab ta Ladina kvartalisse oma rajatud teatrisse Theatrum ja sealsamas tegutsevasse teatrikooli, kus kolmandat kümnendit harib gümnaasiuminoori. Olgu väljas päikseline või vettinud, Petersoni kuju kergitab mu mälus esile lapsepõlves nähtud filmi „Arabella, mereröövli tütar” (1982) ühes mustade purjedega laeva ja saladuslikult vajuva veega. Lembit Peterson mängis Arabella isa, piraadilaeva kaptenit Taaniel Tina. Nõukogude Liidus oli filmil üheksa miljonit vaatajat. 

Päris elus on Lembitul ja tema abikaasa Marel (71) kuus last, lapselapsi on rohkem. Kui palju on Eesti teatris Lembit Petersoni koolitatud näitlejaid, ei tea täpselt vist keegi. Kohtusime Kloostri Aidas, kui menulavastus „Isa” sai täis 90. mängukorda ja pärast kümmet lava-aastat repertuaarist maha läks. Lembit mängis „Isa” peaosa, dementset isa.

Lembit Petersoni isakuju on Eesti teatris nagu pidevuse sümbol. Kord ergutab, siis lohutab, seejärel sütitab avastama teatri põhjatut sügavust, piiri hea ja kurja vahel hoides.

Tunnen paari teie Vanalinna Hariduskolleegiumi (VHK) teatrikooli õpilast, kes räägivad teist kui loomingulisest partnerist. Lähevad õhtul teie soovitusel varem magama ja viibivad vähem telefonis. Öelge, kuidas sellist mõju 16-17aastaste silmis saavutada?

Ma tegelen sellega, mis mind ennast huvitab, ja see paneb ka neid huvituma. Õppeprotsessis järgin arusaama, et õpetaja annab edasi tõde mingi asja kohta ja õpilane püüab seda vastu võtta. Nii muutub mõlemale õpetajaks tõde, mis on nende vahel. Kui dialoog õnnestub…

Mina ei ole mentor, kes kõike teab, vaid me koos avastame. Ma olen neist enam kui viiskümmend aastat kauem siin maailmas olnud ja natuke oskan arvata, kuidas mingi asi „punasesse” läheb, ja julgen soovitada, kuid samas järgin aina enam tarkust jätta maha see, mida õpetaja teab, et kuulata, mida noored vajavad. Teinekord on kuulamises suurem võime õpetada kui selles, et ma kogu aeg midagi ütlen. See muidugi ei tähenda, et teen kõike, mida noored soovivad, ega ütle midagi. Oleme dialoogis — siin on vaja vastastikust kuulamist ja selle saavutamine ei ole kummalegi poolele kaugeltki kõige kergem ülesanne. Me elame ju kõik ühes maailmas ja peame tabama siin ja praegu olekut. Minu jaoks ongi olevikus oleva tabamine üks huvitavamaid ja tähtsamaid asju.

Mitmest teie intervjuust kumab läbi, et te ei hinda oma elukogemust nii kõrgelt kui enamik teieealisi. Miks?

Arvan, et inimene on kogu aeg teel. Homo viator… Loomulik on, et mida vanem oled, seda enam kogemusi omad, aga kogemused võivad ühel halval hetkel hakata ka arengut takistama. Panso õpetas meile teatrikoolis, et iga uus lavastus nagu iga uus loomine algab ikka veest ja vaimust. Et jõuda elusani, on vaja uut ja värsket pilku, sest kogemus võib uinutada, tekitada tunde, et sa tead juba midagi ja hakkad arvama, et oskad kõike, kuid see võib panna arengu kinni. Edasiminek peab olema pidev, katkematu. Mõned küpsed inimesed isegi ütlevad, et on arenemise lõpetanud. See mõtteviis on päris hirmus.

Hiljuti tabas teid liigutav moment. „Isa” viimast etendust sattus vaatama dominiiklaste ordu tippjuhtkonda kuuluv prantslane, vend Nicolas Tixier, kes arvas, et peaksite „Isaga” esinema Prantsusmaal, kus elab näidendi autor, maailmas väga tunnustatud näitekirjanik Florian Zeller. Millal see võiks juhtuda?

Jah, selline asi tõesti juhtus, et provintsiaal, vend Nicolas Tixier, kelle juhtida on piirkond, mis ühendab lisaks Prantsusmaale ja Eestile dominiiklaste esindused Lätis, Leedus, Soomes, Skandinaavias ning veel mujalgi, oli Eestis visiidil ja sattus kohapeal elava orduvenna, belglase Alain Arnouldiga teatrisse. Ta jälgis näidendi teksti mobiiltelefonist ja oli niivõrd puudutatud, et küsis pärast etendust minu käest, kas autor on seda näinud? Meie vestlus arenes kuidagi nii, et võib-olla oleks hea näidata „Isa” Prantsusmaal. Brüsselis oleme „Isaga” käinud, mängisime subtiitritega. Mul oli tagasisidest nii hea meel, et lavastus, mida mängime juba kümme aastat, kõnetas.

Millal teid ennast viimati meeleliigutus tabas?

Igal pool, kus ilu kohtad, võib meeleliigutus tabada. Olgu siis vaimses elus või kirikus, pereelus või sõprade ja kolleegide keskel, koolitunnis õpilastega, looduses ja kunstis, teatris ja minul eriti muusikas. Ilu kaudu see puudutus tuleb ja läbi puudutuse tekib ka soov teha head, sellega kaasneb ka tõetunne. Need kolm asja käivad ju alati koos.

Viimasel ajal olen suures vaimustuses hispaania kuldajastu dramaturgi ja vaimuliku Calderóni loomingust. Lavastasin Linnateatris tema „Elu on unenägu”, mida maailmakirjanduses võrreldakse Shakespeare’i „Hamletiga”. Meil on Calderóni ja hispaania teatri teemadel tõlkija Jüri Talvetiga aktiivne kirjavahetus. Jüri Talvet on teinud väga suure töö, et hispaania kuldajastu tekstid meie eesti kultuuri osaks saaksid. On plaan veel mõni Calderóni näidend eesti vaatajani tuua, Talvet on tõlkinud lisaks veel mitmeid.

Teie enim kiita saanud isa roll räägib mälu kaotanud inimese eest hoolitsemisest. Võõra poolt hooldatavaks olemine vajab alandlikkust. Kas alandlikkust saab õppida?

Need on väga valusad probleemid, sest see, kes mäluta seisus on, ei talu vastuväiteid. Nii nagu on, nii on. Minu mänguviis on, et kuskil on olemas ka väljapääs. Läbi selle mõtteviisi olen rolli teinud, et leida ja pakkuda tuge.

Alandlikkusest rääkides. Mina olen jõudnud arusaamani, et õige alandlikkus on äratundmine, et ma ei ole rohkem, kui ma olen, ega ka vähem, kui olen. Alandlikkus ei ole see, kui olen meelepärane ja allun kõigile, kes seda vaid soovivad. Alandlikkus algab tõe äratundmisest ja sellest, mis on päris. Samas seda, mis on päris, on teada saada keeruline. Selle tunnetusega on tegelenud kõigi aegade vaimulikud ja filosoofid, teadlased, aju-uurijad, kunstnikud, nende seas ka teatriinimesed. Mis on väljamõeldis? Kus on päris? Kust läheb piir? See on baasküsimus teatris, millega mina kokku puutun. Eristamine.

Palusin intervjuu toimumiseks abi teie assistentidelt Theatrumis, kellel ei olnud lihtne leida ajaauku teie kalendrist. Kas pidev tegevuses olek on üks võimalus põgeneda haiguste eest?

Ma ei ole sellele kunagi üldse mõelnud ja sellest hirmust ma kindlasti ei ole kammitsetud. Ma ei usu, et mind juhib kuskilt või millegi eest ära põgenemine. Pigem tegutsen selle läbi, et saada midagi selgemaks endale ja teistele. Ma ei oska olla nii, et ma midagi ei tee. Läksin kümme aastat tagasi pensionile, aga mul ei ole kunagi nii palju tööd olnud kui täna. Eriti just teatritegemise plaanis. Aga selge on ka, et ühel hetkel inimene tõmbub eemale ja hakkab elama ka vaiksemat elu ja, nagu öeldakse, passi vaatama, et teistele mitte koormaks muutuda. Aga praegu ei ole see aeg ja mul on palju tegemisi. Lisaks tajun ma Theatrumi ühe rajajana jätkuvat loomisrõõmu ja ka vastutust. Päris nii ei saa, et vaadake nüüd keerulises olukorras ise edasi.

Möödunud aasta kriisisituatsioon, kui riigi toetus oli Theatrumi tagant pudenemas, pole muutunud. Raha kultuuris on endiselt vähe. Olete mures?

Loomulikult. Mis ma siin ikka peidan. See on üks mu suuri stressiallikaid, aga me töötame lootuses ja koostame Theatrumi pikaajalist tegevuskava ja ajame teda täpsemaks. Samas oleme väga tänulikud raskel hetkel tulnud toetuskirja eest, milles 3500 inimest leidsid, et see, mis Theatrumis teeme, on puudutav ja vajalik. Olukord õpetas asju veel paremini läbi mõtlema ega lase sõita vana rasva peal. Õpetab muutuma ja ka muutma. Eks igas pinges ole ka positiivne noot.

Mihkel Muti Juhan Viidingu raamatuga seoses olen viimasel ajal mõelnud, et kaotus suurendab nende koormat, kes jäänud. Teie mõju ja tegusust jälgides võib aimata, et varalahkunud sõprade Juhan Viidingu, Sulev Luige ja Evald Hermaküla kaotuses olete teinud seda, mida nemad enam teha ei saa.

Mulle olid need surmad väga traumeerivad. Evaldiga olime head kolleegid, Sulevi ja Juhaniga olime lähedased loomingus.

Kui Juhan läks, oli see muidugi kohutav sündmus meile kõigile. Ma otsustasin toona selle sündmuse mõjul lõpetada Humanitaarinstituudis teatriharu tegevuse, mille koos Juhaniga alustasime, kuid rääkisin enne veel Juhani abikaasa Riina ja tütre Eloga ja neil oli kindel veendumus, et pean seda koolitust edasi viima. Mina aga tundsin, et ei ole õige minul teatrikooli edasi vedada. Olime kõik sügavas leinas. Siiski, head kolleegid tulid ka appi: Aleksander Eelmaa, mõistagi Tõnis Rätsep ja Olga Majevskaja jätkasid, Kaljo Kiisk tuli õpetajaks, samuti Aarne Üksküla. Väga toetavad olid ka Rein Raud, Ülar Ploom, Mihhail Lotman, kogu EHI tolleaegne juhtkond. Üliõpilased. Nähes nüüd seda, mis Mihkel Muti Juhan Viidingust kirjutatud raamatu ümber käib, olen endamisi mõelnud, et meie ühiskonnas ei ole piisavalt austust. Kõike püütakse lahti kiskuda, ka tabusid, aga see ei vii mitte kuskile. Tabud on olemas. Mina arvan, et surnutele peab rahu andma. Kui tahame Juhanist või kellestki teisest aru saada, siis tehkem seda tema loomingu kaudu.

Olen viimastel aegadel mõelnud ka, et ühele inimesele ei maksa liiga suurt vastutust panna. Jah, Juhani kaudu on meile miski ilmunud ja see, mis on ilmutunud, on meid kandnud ka Theatrumis, aga hakata tema elukäiku lahkama… Need on keerulised küsimused, aga kelle elukäik siis liiga lihtne on olnud?

Seesama Jon Fosse, Norra kirjanik, keda 2023. aastal tunnustati Nobeli kirjanduspreemiaga ja kelle näidendit ma neljandat korda lavastan, temal on lapsepõlvest surmaeelne kogemus. Ta lõikas kogemata pudelikilluga veenid katki ja viidi haiglasse. Teel haiglasse ta nägi, kuidas maailm on kuldselt läbipaistev, ja mõistis, et sealt ta tagasi ei tule. Tema ees avanes mingi teine maailm. Järgnes kliiniline surm, millest ta tuli tagasi teadmisega, et meie seast lahkunud elavad koos meiega. Seda sõnumit on ta püüdnud oma loomingus edasi anda ja see on ka üks võti, mille läbi on võimalik tema loomingut ja ka maailma mõista. Mil viisil aga, on mulle saladus ikka.

Nimetasite Jon Fosset, kellega olete kirjavahetuses. Mulle on ikka tundunud, et vaimseid liidreid üle maailma ühendab universaalne eetika, millest saadakse ühtmoodi aru, ja just seeläbi on võimalik astuda täiesti võõrastel loomeinimestel omavahel kontakti, olenemata sellest, kus elatakse või millisesse põlvkonda kuulutakse.

Ma kinnitan, et see tõesti nii on. Ka mina tunnen nii. Mul on olnud teisigi olulisi kirjavahetusi. Omal ajal Bernard Kangroga ja Ain Kaalepiga, Fanny de Siversiga. Kaplinskiga meil kirjavahetust ei olnud, kuid meil oli omavahel väga hea suhe. Me töötasime isegi Ugala teatris koos. Mina olin lavastaja, Jaan Tooming kunstiline juht ja Jaan Kaplinski kirjandusala juhataja. See oli keeruline eluperiood kõigil, aga samas oli see ka 40 kirja aeg, mille initsiaator ja koostaja Kaplinski oli. Selle tõttu ju otsis KGB tema kodu läbi. Võeti ära tema päevikud ja on teada, kuidas keskkomitees loeti neid ja naerdi tema üle. Teda sunniti pärast 40 kirja kirjutama kirja, mille ta pidi saatma välja justkui väliseestlasena ja mis tühistaks tema koostatud 40 kirja sisu. Paljud olid selle tõttu talle pahased, aga ma otsisin ta Tartust üles. Me rääkisime sellest ja paljudel teistel teemadel temaga pikalt. Mulle oli ja on Jaan Kaplinski väga oluline nii kirjaniku kui inimesena.

Kas olete märganud, et inimesed, kes saabuvad ootamatult teie ellu, nagu tuleks midagi õpetama?

Nad tulevad tõesti ootamatult. Fosse tuli samuti. Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduses töötanud tõlkija Eha Vain leidis, et Fosse on autor, keda peaks ma lavastama ja kellega kohtuma, ja viis meid kokku. Kohtusime 2010. aastal Bergenis, meid tõlkis Eestist pärit õpetaja Ülle Sohlberg. Me kõndisime Bergeni puutänavaid pidi, astusime sisse nii mõndagi paika ja muudkui rääkisime. See kohtumine kestis viis tundi ja tõesti mul oli tunne, et tunneme teineteist ammu. Pärast seda olime kirjavahetuses. Siis tuli pikem paus. Nobeli preemia saamise puhul õnnitlesin teda. Ta saatis mulle kohe kiiresti vastuse, järgmised kirjad sisaldasid minu palvel tema uusi näidendeid ja nüüd olen ma lavastamas neljandat tema näidendit — „Kesk musta metsa”, mis on kirjutatud samal ajal kui eesti keeles juba ilmunud jutustus „Valendus“. Ja teema on sama, ehkki lahendatud teatripäraselt. Esietendus on 7. detsembril.

Te elate mõtteviisi järgi, et juhust ei ole olemas. Teil on isegi ütlus — juhuse teine nimi on jumal.

Suhet Jumalaga olen ma tõesti mõistnud nii, et tema otsib meid enne kui meie Teda, ja Ta tuleb inimese ellu justkui juhusena. Kokkusaamised näivad ju juhuslikud, nagu näiteks esimene kohtumine tulevase abikaasaga, aga samamoodi on ka kohtumine õpetaja ja tarkade inimestega, kes tõstavad inimese järgmisele vaimsele tasandile. Õpetaja ilmub sel hetkel, kui sa oled tema vastuvõtuks valmis. Ja ometi võime märgata nende kohtumiste taga kellegi juhtimist, kes nende kaudu meile ilmub. Aga selleks peab inimene ka ise valmistuma. Ta ei tule, kui inimene passiivselt elab. Ta tuleb, kui inimene selleks valmistub. Siis teab ta märgata. Tee, kõike nii, nagu Jumalat ei ole olemas, ja siis jäta kõik Tema hooleks…Tema annab „viimase lihvi”.

Kas teil pole tekkinud kordagi kiusatust olla teatris üksnes vaatleja, mitte tegija ja puhata loorberitel, et nautida oma töö vilju, mida jagub igasse Eesti teatrisse?

Ei, seda tunnet mul ei ole. Ma tean seda väga hästi, et elus paigalseisu ei ole. Nii kui seisma ja vaatama jääd, kaob kõik. Elus peab kogu aeg edasi liikuma. See on nagu laulutehnikaga. Häält peab natukene tõstma, et ta ei vajuks ära. Vaimses elus on samamoodi. Sa pead edasi minema, muidu sa ei näe midagi. Mulle tundub nüüd, et ma ei ole ühtki oma rolli või lavastust teinud selleks, et teda nautida. Selle mõttega. Vahel öeldakse enne teatritüki algust vaatajale, et istuge ja nautige. Ma ei ole kunagi mõelnud, et teater saaks anda käskluse vaatajale, et hakake nautima. Mind kannab teatris rõõm loomingulisest koostööst.

Kui kokku lugeda oma õpilased. Jah, muidugi, see on rõõm. Neid on palju. Hiljuti õnnitles Maria Ehrenberg mind õpetajatepäeva puhul ja ma ütlesin talle, et õpetajat ei ole ilma õpilasteta. Ta naeris, sest Indrek Sammul ütles talle samamoodi. Mul oli seda rõõm kuulda. Indrekuga oleme palju head koostööd teinud, ka teatrikoolis ja oleme teineteiselt nii mõndagi õppinud. Koos minemist on olnud paljudega. Eesmärk ei ole ju peatuda ja nautida olnut. Ma arvan, et see võib isegi olla jube tegevus. Rõõmu tehtust on küll aga hea tunda.

Kas on mingi konkreetne hetk kui õpilased teid sinatama hakkavad või jääb distants meistri ja sellide vahele igavesti kestma?

Oma õpilastega VHK teatrikoolis me teietame. Järgin Mihhail Tšehhovi tarka tähelepanekut, et tegelaskuju on lahti minu ees viimse detailini, aga teine inimene õnneks mitte. Teisel inimesel säilib alati üks privaattsoon ja olgu ta kes tahes, ei kuulu inimene teisele inimesele. Ma ei tungi nende privaatsfääri. Mitte mingil juhul. Iga inimese hing kuulub ainult Jumalale ja inimese peidetud tsooni näeb vaid Tema. Kui õpilased lõpetavad teatrikooli ja on saanud minu kolleegiks, olen teinud vahel ettepaneku minna üle sinale. Ma ei tea, mida nad sisemiselt tunnevad, ja eks see on ka iga inimese puhul erinev. Liigne familiaarsus loomingulistes suhetes ei ole hea.

Mis on teie elujõu allikas?

See on väga konkreetne ja see on Jumal. Mitte abstraktselt, vaid konkreetselt. Ma olen kristlane ja usun, et mulle tuleb kõik läbi Tema. See on elav suhe elava Loojaga. See on palve, meditatsioon, mõtlemine, lugemine, religioosne ja sakramentaalne elu. See ongi põhiline elujõu allikas. Aga loomulikult selle kõrval ka lähedased — abikaasa Mare, lapsed, lapselapsed, head kolleegid ja sõbrad, loodus. Kunstid. Ja linn.

Kas suudate praktiseerida igal ajahetkel?

Jah, loomulikult, aga see ei ole praktikas sujuv, vaid ikkagi võitlus. See ei kulge kaugeltki mahedalt ja lihtsalt, sest mida sügavamaks muutub vaimne pürgimus, seda tugevamaks kasvab vastasjõud. Siin aitab lugemine ja elu mõtestamine, kuid peab olema tähelepanelik, et vastasjõud nõrku hetki ära ei kasutaks. Sagedamini upuvad need, kes on parimad ujujad. Nad lähevad kaugele merele, usaldavad oma oskusi ja upuvad. Oluline on mitte kaotada ideaali, kõrgemat eesmärki ja mitte hakata iseenda ümber tiirutama.

Ühes ammuses mõtiskluses Ööülikoolis arutlete, et inimesed suudavad renoveerida maju ja autosid, kuid inimsuhete paikamisega hakkama ei saa. Oskate ehk täna öelda, miks?

Mina ei ole mingi hingeelu restauraator ega mingi selle ala meister, aga püüan õppida andeks paluma ja lahti laskma ja ka andeks andma. See on raske tee, sest me saame elus väga palju haiget ja oleme juba lapsest peale haavunud. Teeme haiget ka teistele, tahes või tahtmata (enamasti). Lugesin hiljuti üht uurimust, mis oli tehtud Suurbritannias, kus oli märgitud, et 90 protsenti vähi tekkest võib tulla sellest, et inimene kannab eneses vimma ega suuda andeks anda. Me tihtipeale tahame lükata halvad asjad keldrisse ära või panna pööningule, aga mingil hetkel saab pööning täis. Kui vanasti põgenesid inimesed füüsilistesse haigustesse, siis tänapäeval põgenevad inimesed haavatasaamise eest rohkem vaimsetesse ja hingelistesse haigustesse. Haigestumine tähendab vist alati põgenemist millegi eest.

Maailma dramaturgias on üks keskseid teemasid hirm armastuse ees. Armastama õppimine on pikk teekond ja ei ole sugugi lihtne. Sees ju kõik tõrgub, kui näiteks inimene, keda oled armastanud, on haiget teinud. Mina olen õppinud endale selgeks tegema, et Jumal armastab ju teda samamoodi kui mind. Kuidas õppida mitte armastama inimest, keda Tema armastab ja keda mina näen… Ja kui ma isegi emotsionaalselt ei suuda andeks anda, siis paranemine algab, kui inimene tunnistab, et ta tahab andeks anda või andeks paluda. Oluline siinjuures on tahe, intentsioon.

Kas teie enesevalitsuses puuduvad päevad, kus te häält tõstate ja närvid kaotate?

Ei puudu. Ühes Alveri luuletuses palub poeet Loojalt raudseid närve. Ta saab need raudsed närvid, aga pole siis enam luuletaja. Muidugi olen ma tundlik. Ma olen ju kunstnik, ma ei saa „tuima panna”. Nii ka elus. Aga kui tunnen, et ärritus või sähvatus tugevneb, tõmban tagasi, püüan võimalikult kiiresti tasakaalu tagasi saada. Igasugune elu on ju vaimne elu ja vaimse elu aluseks on kannatlik ootus lootuses…

Säilitab alati huumorimeele

Lembit Petersoni õpilane, filminäitleja Derek Leheste (17): „Lembit Peterson on väga muhe ja meeldiv inimene, kellega oleks kindlasti palju huvitavat vestelda, kuid mul pole veel olnud võimalust temaga väljaspool kooli pikemalt vestelda. Mulle meeldivad tema tundides spontaanselt tehtud teemakohased naljad ja anekdoodid, aga ka tema põhjalikkus ja nõudlikkus. Ta teeb teatritunnis asjakohaseid vahemärkusi, säilitades seejuures alati heatahtliku suhtumise ja paraja huumorimeele. Juba enne gümnaasiumisse astumist olin Lembit Petersonist kuulnud ja mul oli tema suhtes sügav austus enne kui olin teda isiklikult kohanud. Ta on mõistev ja võimaldab õppetööks piisavalt aega, jäädes samas mõistlikult nõudlikuks. Olen näinud mitut filmi, kus ta mänginud on, sealhulgas restaureeritud kujul „Hukkunud alpinisti hotell”, mida esitleti kinos Sõprus. Põnev oli kogeda teda ekraanilt noore näitlejana ja mõelda, et see mees on nüüd minu teatriõpetaja.”