Kvintett jäi ikkagi pooleli

KOMÖÖDIA: tõrjutud nali jättis koha igavusele

Draamateatri ja Theatrumi ühistöö ei leidnud klappi

Draamateatris „Harjumuse jõudu” näinud inimesele võib tunduda uskumatuna tõsiasi, et Lembit Petersoni lavastatud Thomas Bernhardi näidend on läinud saksa keeleruumi teatriajalukku kui vaimukalt naljakas komöödia. Asi pole siiski eesti ja saksa huumori erinevuses. Lavastus vältis teatritekstis sisalduvaid rohkesti situatsioonikoomika võimalusi. Selles välistamises loobuti ka näitemängu pakutud situatsioonidest.

Juba esimesest stseenist alates jäi Bernhardi esmane tegevuslõng lahti harutamata. Žonglöör (Marius Peterson) tuleb tsirkusedirektor Caribaldi (Aarne Üksküla) juurde jutuga, et on saanud parema tööpakkumise. Petersoni lavastus elimineerib tööandja–töövõtja psühholoogiliste suhete tasandi. Võib ju väita, et võimuka tsirkusedirektori ja romantilise hingelaadiga žonglööri töösuhete arutelus pole midagi luulelist, kuid kui see selgelt välja mängimata jätta, ei saa üldse aru, mis tegelaste vahel toimub. Lilian Blumenfeldi loodud lavakujundus — kaldus punane vagunelamuke — ahendab veelgi Draamateatri väikese lava ruumi. Pisikeses karbikeses sagiv rahvas on küll kujundina võimas, kuid kitsas ruum jätab vähe võimalusi selgeks misanstseeniks.

Laval suhted paigast ära

Olgu see siis teadlikult või tahtmatult sündinud, kuid teatriteksti esmane tegevuslik tasand on tõesti jäetud välja mängimata.

Näitlejate töö lavastuses on väga ebaühtlane. Theatrumi noored näitlejad Marius Peterson, Eva Eensaar ja Leino Rei adresseerivad pidevalt oma žesti ja repliigi otse vaatesaali, mida Draamateatri näitlejad lavastuse jooksul kordagi ei tee. Kuigi on ilmselge, et just viimased mõjuvad publiku silmis näitlejatena tugevamalt kui noored.

Theatrumi noornäitlejates on näha omandatud tehnilisi oskusi ning nende lavalistes reaktsioonides on tundlikkust. Marius Petersoni kileda hääle ja „lõvilakaga” tsirkusetraagik on tüübina õnnestunud. Leino Rei võlub plastika ja kehakasutusega. Kuid nende lavaloleku ajal „ei juhtu midagi” ning sündmuste jälgimise asemel peab vaataja leppima luuleliselt lausutud kõnefraasidega.

Lembit Petersoni lavastuses on Žonglöör, Tütretütar ja Tola arlekinaadi stiliseeritud tüübid, kuid Caribaldi ja Loomataltsutaja on elus inimesed, kellel on oma draama. Et näitlejatööde iseloom on erinev, ei toimu laval ka ühtset suhtlemist — dialoog jookseb küll ladusalt, kuid tegevus ei haaku.

Eri stiilid ühes tükis

Isegi viimane vaatus, kus jõutakse lõpuks ometi „Forellikvinteti” kauaoodatud harjutamise või mitteharjutamiseni, möödub ilma igasuguse pingeta. Kokkutulnutes pole isegi ootust, kas viies liige tuleb või mitte. Puudub suhe näidendi tegelaste ja olukordadega.

Vaid Ain Lutsepp mängib Loomataltsutajat rahvalikult mahlakalt. Tema loomadelt pureda saanud käsi mängitakse suureks nii naerus kui ka pisarates. Lavastuses tervikuna jääb see mõõde aga olemata, sest koomilise alge puudumine jätab traagilise poole nõrgaks. Kuiv ja ratsionaalne arlekinaad jätab külmaks.