Kutt Kommel: teatrijuhi amet on suur väljakutse

Humanitaarinstituudi viimase kursuse tudeng Kutt Kommel on oma 28 eluaastaga Eesti noorim teatrijuht. „Võin ju mõne arvates olla selle töö jaoks liiga noor, aga annan oma parima,” ütleb Kuressaare Linnateatri direktor.

Kevadest Kuressaare Linnateatrit juhtival Kutt Kommelil on käed tööd täis. Tema päevad on täidetud organisatoorsete, administratiivsete ja bürokraatlike probleemide lahendamisega. „Eks see võtab natuke aega, et täpsemalt aru saada, kuidas asjad käivad ja kuidas midagi paremini teha ja paika seada.”

Kutt valiti teatrit juhtima kaheksa kandidaadi hulgast. Žürii pidas tema trumpideks loogilisust, veenvust, tasakaalukust, kindlameelsust, avatust, värskust ja selgust.

„Üllatas küll, kui selle koha sain, aga küllap siis oli kedagi minusugust vaja,” ütleb Kutt, kes osales konkursil sõprade-tuttavate ärgitusel. „Ma ise tundsin muidugi ka, et ikka peaks proovima — olen ju teatriga tegelenud ja Saaremaalt pärit, miks siis mitte?”

Midagi sootuks erinevat oma praegustest ülesannetest Kutt ette ei kujutanud. „Arvasin, et ükskõik, mida ma ette kujutan, tegelikkuses on ikka kõik teisiti. Seda teab alati ette, et ei tea ette, kuidas asjad täpselt lähevad. Ja ses suhtes olen päris hästi osanud ette näha.”

„Kuressaare on rahulik ja rahustav koht,” leiab aastaid Tallinna melus elanud Kutt. Ent Saaremaa pealinnas teatri tegemisel on ka omad miinused, nendib Kutt. „Publikut on küllaltki vähe ja mandrist eraldatuse tõttu jäävad paljud teatrihuvilised saarele tulemata.”

„Tere, minu nimi on Kutt!”

Kutil on eesnimi, mis esmakordselt kuulduna kedagi naljalt ükskõikseks ei jäta. „Vahel on endal päris huvitav vaadata, kuidas inimesed reageerivad,” ütleb ta, „paljud arvavad, et teen nalja, kui ennast tutvustan.” Sageli küsitakse, miks vanemad talle just sellise nime panid. „See on mu isa Heino hüüdnimi,” vastab Kutt. 

Vastse teatrijuhi andmeil on tema nimi küllaltki haruldane ning selle nime kandjaid Eestis vähe, vaid kaheksa. Kutt on Kuressaare mehi, ainult õpingute ajal kodust eemal, pealinnas elanud. 

Kutil oli lapsena unistus saada laevakapteniks — isa ju sõitis merd. Juhtus aga nii, et kaptenit temast ei saanud. Sai hoopis teatrijuht. Aga merd sõidab Kutt mõnikord siiski — jahi pardal. 

Üksvahe soovis ta saada näitlejaks. „Isa tõi mulle kuskilt mingi pildiraamatu, kus olid hästi ilusad joonistatud pildid filmivõtetest. Sealt mul see soov näitlejaks saada siis kohe tekkiski. Ja eks lapsepõlves oli ikka huvitav teatrietendusi ja filme vaadata.” 

Teatripisik kooliteatrist 

Tõelise teatripisiku sai Kuressaare gümnaasiumis (ehk tolleaegses 2. keskkoolis) õppinud Kutt kooliteatrist. „Lõbus aeg ja tore seltskond,” meenutab ta tagantjärele, „isegi kooliteatrite festivalil sai käidud”. 

Eriti vahvad mälestused pärinevad ajast, mil teatriring tõi lavale Kurt Vonneguti „Tšempionide eine”, kus Kutt mängis autori-jutustaja rolli. Lavahirm oli Kutile kooliteatri ajal peaaegu võõras. „Pigem on see nüüd tekkinud. Üks selle põhjuseid on kõrvalt korraga mitme asjaga tegelemine — siis ei suuda end kohe vajalikule lainele häälestada ning tekib ebamugavustunne. Aga kui oled piisavalt palju proovi teinud ja selle ühe, teatriasjaga tegelenud, siis lavahirmu ei ole.”

Enne teatrijuhi tööd pidas Kutt õpingute kõrvalt mitut ametit: töötas kelnerina, fotograafina — ka ajalehes Meie Maa — ja tegi „muud pudi-padi”, nagu ta ise ütleb. 

Huvi pildistamise vastu, on samuti pärit kooliajast. „Läksin fotoringi 4.-5. klassis ja käisin seal keskkooli lõpuni.” Pärast kooli asus Kutt piltnikuametit õppima Tallinna Sidekooli. Fotograafiaga tegeleb ta nüüdki meelsasti, kui aega on, pildistades “inimesi aktsioonis” — see on kõige põnevam. 

Kutt hindab fotokunstnikke, kes tugevate isiksustena ajavad oma joont, näiteks Helmuth Newtonit.

„Ka kelneritöö on tore amet – saab paljude erinevate inimestega suhelda,” leiab Kutt, „see on hea kogemus, mida soovitaks nii mõnelegi.” 

Filosoofiast on abi

1995. aastal sai Kutt Kommelist Eesti Humanitaarinstituudi filosoofiatudeng. Keskkoolis tekkinud huvis filosoofia vastu olid üksjagu süüdi õpetaja Gennadi Noa tunnid. „Ülikoolis käsitleti seda ainet muidugi märksa laiemalt ja keerulisemalt,” märgib Kutt. 

Filosoofiamaailmas orienteerumisel olid suureks abiks õppejõud Tõnu Viik, Mihhail Lotman, Ringo Ringvee ja paljud teised. 

Filosoofia on asi, millega tasuks tõsiselt tegeleda, leiab Kutt. „Elu mõte on igaühe enda leida, aga filosoofia tundmisest on elus tõesti abi — see paneb mõtte tööle ning selge arusaamine teatud asjadest tuleb kiiremini. Varem oli palju mu elus suvalistele arvamustele üles ehitatud. Nüüd leidub selliseid asju, mida ma juba tean.” 

Eriti haaravaks peab Kutt fenomenoloogiat ja Edmund Husserli teooriaid. „Ka näiteks Aristoteles on sümpaatne tegelane,” leiab ta, „kui antiikkreeklaste teoseid lugeda, siis tundub, et kogu Euroopa kultuur on nende peale üles ehitatud.” 

Tugev näitlejakoolitus

Ülikooliaeg saab peatselt läbi. Kui Kutt Humanitaarinstituudi lõpetab, on tal kaks eriala, sest filosoofiale lisaks tudeeris ta teatriõpet.
„Oli tore kursus ja toredad õppejõud — Lembit Peterson, Aarne Üksküla, Kaljo Kiisk, Tõnis Rätsep…” sõnab Kutt.

Liikumisõpetaja Olga Majevskaja rääkis tudengitega vahel küll teraval toonil, aga tänu temale õppisid need tantsima kõike kaera-jaanist tangoni. „Muidugi on tantsimisega nii, et pidevalt peab seda harjutama, aga tugeva põhja sai alla küll,” kinnitab Kutt. 

Ülikooli ajal sai näitlejana kaasa tehtud nii mõneski põnevas lavastuses, näiteks Molière`i „Tartuffe’is”, mida on ajakirjanduse veergudel kiitnud ka kirjanik Mihkel Mutt. Samuti oli meeldejääv Tšehhovi novellide põhjal valminud „Mina. Sina. Tema. Meie. Teie. Nemad.” 

is”

„Ja muidugi Daniil Harmsi „Sonett”,” lisab Kutt, „hea kogemus. See justkui ei olnudki päris teatritükk, vaid rohkem omamoodi katsetus, lühilugudest kokku pandud.”

Ise ta mingi kindla žanri austaja ei ole. „Mulle meeldivad ehk enim sellised asjad, kus mängitakse kasina lavakujunduse ja abivahenditega ning näitlejad väljendavad end oma keha ja olemusega.” 

Seni teater-stuudio Theatrum ridades kogemusi omandanud Kutt tahab näidelda edaspidigi. „Aga ainult näitlejaks jääda küll ei tahaks,” leiab ta. „Näitlemisega on nii, et arened siis, kui saad teada midagi uut. Seepärast tulebki aeg-ajalt paus teha ja seda uut leida.” 

Samuti loodab ta edaspidi lavastajatööga kätt proovida. Siis, kui selleks rohkem mahti on. 

„Armunud vanamehed” ja teatristuudio

Kutt peab oma esimest suurt ettevõtmist teatridirektorina, prantslase Patrick Pezini lavastust „Armunud vanamehed”, kordaläinuks. „Vastukaja on olnud hea, kuigi publikut oleks võinud natuke rohkem olla,” lausub ta, „paraku aga on suvi juba selline aeg, kus rahvas on meelsamini mujal – istub oma maakodus ja joob õlut.” 

Kuti hinnangul on commedia dell’arte maskiteatri-stiilis lavatükk suvisesse Kuressaarde igati sobiv. „Selles on kergesti arusaadavad naljad, aga seal leidub ka väikesi intellektuaalseid nüansse, mis teevad vaatemängu lahedaks.” 

Sügisel on Kutil kavas luua noorte teatristuudio. „Tähtis on, et kohapeal oleks ja tekiks juurde selliseid inimesi, kes oleks teatrist huvitatud ning tahaksid ka ise teatrit teha.” Noori juhendama hakkaksid lisaks temale endale õpetajad mandrilt. „Iga kursus lõppeks väikese etendusega – nii tuleksid ka praktilised kogemused ja oskused,” räägib Kutt. 

Stuudio aitaks kindlasti kujundada ka saarlaste maitset teatri osas. „Tavavaatajale meeldivad enamasti naljakad rahvatükid, mille hulgas leidub samuti toredaid asju, aga lõpuks see ammendab ennast,” möönab Kutt. „Ka teatritegijad tahaks aeg-ajalt midagi tõsisemat ette võtta.” 

Talvel aga toob Kuressaare Linnateater lavale laste jõululavastuse. 

Tegevust jätkub vastsel teatrijuhil seega kuhjaga. Ka käesolev suvi on olnud pingeline ning vabu päevi vaid mõni üksik. Ent siis, kui aega juhtub olema, tegeleb Kutt meeldivate asjadega. Külastab sõpru, keda pole kaua näinud, käib teatrites ja Tallinnas läheb kindlasti kinno, kuna Kuressaares seda teha ei saa. Või loeb mõnd head raamatut. „Eestlased on päris toredaid asju teinud — näiteks Kivirähk. Tema „Rehepapp” oli väga lahe lugemine.” 

Kui vähegi võimalik, läheb Kutt korraks reisima. Just korraks, sest lühikesed reisid värskendavad. Ja mõnikord piisab lihtsalt väikesest merereisist. Sest merel on hea.