Kultuuritemplis etendub kiiksuga komöödia

Theatrumi „Soo” on paraja kiiksuga komöödia, mille tegevus toimub ühes väikeses perekonnas. Ema-isa põrkuvad tõelise pähkliga, kui nende tütar teatab, et pole kindel, kas ta ongi enam nii väga tütar.

Teadaanne tekitab vanemates valulisi reaktsioone ja sunnib neid ette võtma radikaalseid samme, sest nende jaoks on tütar alati olnud tütar.

Paide Muusika- ja Teatrimajas on etendus 11. novembril kl 19. Järva Teataja avaldab siinkohal Muusika- ja Teatrimaja direktor Külliki Aasa intervjuu lavastajaga.

Lavastaja Andri Luup, „Soo” on žanrilt komöödia, aga loo keskmes on üsna tõsine teema. Kuidas need kaks — huumor ja tõsised küsimused — omavahel lavastuses kokku saavad?

„Soo” tüki puhul on omamoodi naljakas jälgida, kuidas vanemate jaoks tekib täiesti uus ja arusaamatu olukord, kui nende tütar hakkab oma soos kahtlema ja põrkub seetõttu vanemate üsna tavapäraste arusaamadega soorollidest. Ema on väga naiselik ja isa on väga mehelik, mis muudab olukorra kohati päris kentsakaks. Teema ise on muidugi tõsine, eriti kui mõelda, et midagi sellist võib päriselt ühe pere koduseinte vahel lahti rulluda. Teatris ja komöödias on aga karakterid teadlikult võimendatud: mehed on kujutatud veelgi mehelikumate ja naised naiselikumatena, et tegelaste erinevused ja olukorra koomilisus selgemalt esile tuleks.

Ilmselt ongi komöödia alati tõsisel teemal, ma ei teagi kas üldse on tegu komöödiaga, kui midagi tõsist pole kaalukausil, maailma parimad komöödiad läbi ajaloo on samuti ju väga tõsistel teemadel. Humoorikas on vorm, millesse see valatakse, et vaatajal oleks hea seda vastu võtta.

Kas „Soo” on sinu jaoks pigem lugu identiteedist, perekonnast või sellest, kui keeruline on muutustega toime tulla?

Minu jaoks on ta nimetatutest ilmselt kõige rohkem perekonnast, mille kaudu ma räägin ühiskonnast. Aga vaataja jaoks on ta see, mis tema selles näeb. Ja see on väga hea, kui tekib isiklikke seoseid. Ja haakeid tänapäevaga võimaldab see tükk õnneks palju.

Kas lavastust tehes oli mõni hetk, kus sa mõtlesid, et „see teema võib publikus päris tugevaid reaktsioone tekitada”?

Jaa oli, aga teinekord ei saa midagi teha, kui sa ise usud, et see lugu on vajalik ning seda peab tegema. Ja reaktsioonid ja vastuvõtt on olnud üle ootuste soe. Ühegi tükiga seoses pole mind kunagi nii palju tänatud võõraste inimeste poolt, kes üllatuslikul hetkel ligi astuvad. Ma ütleks, et see on olnud massiline.

Minu ülesanne oligi siis siiralt esile tuua konflikt põlvkondlike arusaamade vahel, mis on reaalselt olemas ja millega me varem või hiljem kokku puutume isiklikul pinnal.

Ütleme nii, et igasugust valu saab naeruvääristada ainult ilma kaastundeta, aga kuna mina kõiki oma tegelasi armastan, neid mõistan, siis ma ei pisenda kedagi. Aga tõde on ka see, et mõni olukord on teinekord ka väga naljakas ja see huumor või absurd on samamoodi tegelik tõde. Ja me ei tohiks keelata inimestele naerda, kuna meil pole ju õigeid inimesi ega valesid reaalselt olemas, on ainult inimesed, kes mõtlevad, et osad on valed ja osad õiged.

Kas huumor võib aidata rääkida teemadest, millest muidu oleks liiga valus või ebamugav rääkida?

Huumoriga saab teha kõike, pole asja, mida huumor ei saaks teha või käsitleda. Nii et minu soovitus, tehke rohkem komöödiaid kõikvõimalikest, ka valulikest teemadest. Peaasi, et need oleks tehtud terava küsimuse avamiseks ja inimestele abiks ja liitmaks neid. Komöödia ei saa olla õige, ega vale, ta saab olla ainult komöödia. Ta saab vabastada meid ja panna meid ennast nägema ja omi mõtteid. Kõige ogaram oleks komöödia keelata või siis keelata mingid teemad komöödiale näiteks riigiametnike poolt, et muidu võib sekeldusi tulla, aga see on ju siis totalitaarne olukord juba. Inimestel peab olema sisemist suurust taluda enesekohane huumor ära ja seeläbi endast ka paremini aru saada.

„Soo” tegelased on kõik omamoodi hädas. Kes neist on sinu arvates kõige rohkem eksinud?

Ma arvan, et kõik on võrdselt eksinud, suure teadmatuse ees. Ja tegutsevad nii kuidas vähegi oskavad. Olukord ise on nii absurdne. Ei noored ega vanad oska leida õiget võtit olukorrale. Ja meie ülihea trupp — Liina Vahtrik, Marius Peterson, Mark Erik Savi ja Miriam Peterson toovad kõik need eksirännakud minu meelest nii veenvalt esile, et see märkamatult sunnib suhestuma ja kaasa elama ning paneb mõtlema.

Miks peaks inimene Paidesse seda etendust vaatama tulema?

Ma arvan, et see on võimalus mõelda kaasajale, avaramalt näha tänast päeva, vaadata enda elule ja leida üles iseenda veendumused või küsimused.