Kui palju mind on?

Läksin Theatrumi vaatama Fernando Pessoa loomingul põhinevat lavastust „Elada on olla teine” hapra avatusega. 

Tudengieas elasin aasta jagu Lissabonis ja Pessoa poeetiline kuju, õigemini temas elavate isiksuste punt andis müstilise auraga linnale ja verinoore inimese tundeilmale olulist tooni. Olin Pessoast lummatud, lugesin tema luulet eesti keeles ja veerisin portugali keeles. 

Kes ei mäleta, siis Pessoa lõi endale mitu kirjanduslikku isiksust ehk heteronüümi. Neil kõigil olid oma elulood, maailmatunnetus ja kirjanduslik keel. Üks oli loodusega samas rütmis elav lihtne karjasekuju, teine klassikalist kultuuri austav stoiline arst, kolmas kirglik, kõike kogeda ihkav ja kergesti melanhooliasse langev laevainsener... Need olid nagu tema erinevad võimalikud minad, kes said kirjanduses iseseisva elu. 

Seesama inimese sees eksisteeriv seltskondlik paljusus vaatas vastu ja tantsis võluvalt ka Theatrumi laval. See koreograafiliselt hõrk ja unenäoline elamus sattus minus aga ootamatult lõimuma ühe teise, värskelt filmilinalt saadud kogemusega. Vahetult enne etendust juhtusin vaatama praeguseks erakordset vastukaja pälvinud dokumentaalfilmi „Sa võid näha kõike”, mis räägib noorest Ameerika iduettevõtjast Elizabeth Holmesist. 

Holmes rajas ettevõtte Theranos ja lubas revolutsiooni meditsiinis: ühestainsast veretilgast pidi tema tehnoloogia abil saama teha sadu analüüse. Ettevõtte väärtust hinnati lõpuks miljarditesse dollaritesse ning Holmesist sai üks maailma mõjukamaid naisettevõtjaid — tehnoloogiamaailma visionäär, kelle enesekindlus näis kõigutamatu.

Aga Holmes ei loonud vaid ettevõtet, ta lõi ka iseennast. Ta kujundas teadlikult oma kuvandit — riietus Steve Jobbsi stiilis musta kõrge kaelusega sviitrisse ja muutis isegi oma hääletämbri senisest oluliselt madalamaks. 

Ühel hetkel hakkas tema loodud tegelikkus lagunema. Selgus, et enneolematu võimekusega tehnoloogia, millega Holmes oli hullutanud nii maailma jõukamaid ettevõtjaid kui ka riigipäid, ei töötanud lubatud viisil. Naise hoolimatul ja manipuleerival tegevusel olid reaalsed tagajärjed teiste inimeste eludele ja lõpuks ka talle endale. Holmes mõisteti investorite petmise eest süüdi ja enam kui 11 aastaks vangi. 

Värskes dokis astus Holmes vaataja ette viimastel päevadel vabaduses olles hoopis uues, naiselikult pehmes ja haavatavas olekus. Kahe väikese lapse ema hääl oli nüüd sametiselt mahe, otsekui süütuse kehastus. Paistab, et doki režissöörid võtsid eesmärgiks välja selgitada, milline on naise tõeline pale. Kas ta valetab ja manipuleerib siiani või on ta mingil veidral viisil siiski siiras?

Pessoa lõi erinevaid minasid kirjanduses, Holmes kujundab oma mina päriselus. Ühel juhul sündis kunst, teisel juhul viis loodud tegelikkus pettuseni. 

Pessoa küsis: „Kui palju mind on?”

Täna tundub mulle, et võib-olla polegi kõige tähtsam teada saada, kui palju meid on ja milline neist minadest on kõige tõesem. Võib-olla on olulisem hoopis suund, milles me liigume? 

Sest võimalus saada kellekski teiseks jääb meiega kogu eluks. Me võime end pidevalt ümber mõtestada, uusi rolle omandada, vanadest välja kasvada, eksida ja uuesti alustada. Kui sellelt teelt kaob armastus — tõe, inimeste ja elu vastu —, võib enese loomisest saada midagi, mis hakkab hävitama nii meid kui ka teisi. 

Theatrumi „Elada on olla teine” on liiga hea, et sellest ilma jääda. Nagu ka dokfilm „Sa võid näha kõike”. Nende kahe omavaheline vestlus kestab minus siiani.