Kui mängurõõm ei ole defitsiit

Tšehhovi „Väikesed komöödiad” Theatrumi esituses Vanalinna Muusikamajas. „Karu” ja „Traagik vastu tahtmist” Lembit Petersoni lavastuses; „Raskeloomulised inimesed” Marius Petersoni lavastuses.

Kas lasta end häirida põgusalt vilksatanud mõttest, et seestvaates ei tea ma Theatrumist peaaegu midagi? Muidugi ei mõtle seda vaatajana etendusel, vaid pärast, kui tuleb arvustajaks ümber kehastuda. Kas Theatrum liigub päristeatri suunas: aprillis on plaanitud anda tervelt viisteistkümmend etendust. Mängukavas Humanitaarinstituudile ei vihjata. On selles mingi tähendus?

Taustaga ja taustata

Kas on õige ütelda, et Theatrum on popp? Ühes tähenduses see paistab küll nimelt niiviisi olevat: kriitikutele meeldib, ka nendele, kes nõudlikkusega silma paistavad. Aastapreemiate summas antud eripreemia otsustati üksmeelselt ja diskussioonita.

Kui siit edasi mõtelda, tekib küsimus, ega eesti kriitik oma igapäevasest teatrist ometi tüdinud ei ole. Sest tase võib ju heagi olla, aga ring on kitsas, selle mõõdud ei muutu. Ei maksa unustada, et elame tarbimisühiskonnas ja „äraviskajate ajastus”. Loomulik on kiindumuste ja väärtuste muutumine, mitte nende püsimine.

Kujuteldava absoluutskaala järgi ei ole Theatrum veel käegakatsutavaid imesid pakkunud. Küll esindab ta hästi elusat teatrit, mis sünnib igal etendusel originaalina, tõhusa mängurõõmu-panuse toel. Tark juhendamine (lavastamine), näitlejad harrastamise ja professionaalsuse vahepeal, näod lootusrikkalt oma teatri-tuleviku poole. Ehk mängib praegu Theatrumi kasuks see, et tegemist on alles pingevaba teatri-territooriumiga, mis hindajate kirgedest alles puutumata?

Tõepoolest, kui nüüd kujutleda, et peaksin kirjutama Draamateatri uhiuuest „Rohuvoodist”, mis pealegi Priit Pedajase lavastatud? Ei peaja ei saagi, vaatasin üksnes läbimängu, mis hindamisele ei kuulu. Ei oleks mul nagu mingit suhet Draamateatris möllavate konfliktide avalikustatud osaga. Aga siis tuleb meelde, et ühel teravalt konflikti sekkunud toimetajal on see suhe minusse täiesti olemas: tema hoolel olevas väljaandes ma esineda ei tohi. Tohin ma ikka olla kindel, et see hästi teadaolev saladus mind mingil salakavalal viisil mõjutama ei hakka?

Matemaatikute käest saaks küllap teada, kui palju kulub aega, et eesti teatriilmas jõutaks kõikide sõjani kõikide vastu.

Mida siis veel: kirjutan Theatrumist.

Armastus esimesest silmapilgust ja pärast seda

Kui vaataja ja teatri suhetes armastuse nii äkilisest tekkimisest kõnelda sobib, on tegemist nimelt selle variandiga. Too esimene (hiline!) hetk oli mullu novembris Tartus vaadatud „Väikeste tragöödiate” etendus. Vahepeal nähtud esietendused („Väljakäik”, ”Antigone”) ei ole olnud nii läbinisti veenvad, ei ole aga suhet ka kuidagi rikkunud.

„Väikesi komöödiaid” vaatasin jälle hilinemisega, see tähendab, et nägin juba sissemängitud etendust. Nägin rohkesti huvitavat ning sealhulgas ka väga head teatrit.

Selle teatriõhtu lavastamine Vanalinna Muusikamaja saalis tundub igati mõistliku ja koguni targa teona. Osapoolte intiimne koosolemine, rangema demarkatsioonijoone puudumine, mis etenduse vormis ja sisus kenasti peegeldub. Väga hästi läksid korda väikesed humoristlikud vahemängud: kolm nägusat ja stiilselt esitatud külailudust, valge klaver romantilise romansitariga selle ees ning muidugi teerituaal — moosi ja „vanaaegse” kompvekiga taldrikul. Mõttes näen küll üht teistmoodigi publikut, kes sellesse hubasusse ci oleks sobinud. Aga kohal olid üksnes need, kes sobisid. Niisugune üheperetunne, mis ei saa petta.

Komöödiate-mulje päris ühtlane ei olnud. Kõige rohkem nautisin „Karu” — ei kujutle, et selle žanri puhul veel palju huvitavam olla võiks. „Traagik vastu tahtmist” oli naljakas ja publik tunnistas seda rõõmsa avameelsusega. Leino Rei soolo oli õhtu mahukam ning solist oma rolli väärt. Aga igihalja „Karu” kõrval — mees ja naine — jäi „Traagik” ikkagi üksjagu olustikuliseks, nagu see kirjutatud ongi, pealegi tuli puänt liiga aegsasti meelde.

Ka „Raskeloomulistes inimestes” oli rohkesti nauditavat mängu, aga tervikut nagu ei saanud kokku ning žanr jäi vaatajal tabamata. Vaadata huvitav, aga pärast tühjavõitu pihud.

„Karu” lahendust mäletasin aimamisi muidugi ka. Aga näitlejad olid rollides nii huvitavalt sees, et ei olnud vaja ega aega millestki muust mõelda. Etendus kulges minu jaoks ummikus võlausaldaja (Vahur-Paul Põldma) domineerimisel. Missugune rüht, missugune elegantne mühaklus, missugused saapad ja kuidas need kaasa mängima hakkasid! Lõpuosas võrdsustas truudusevihasest lesest säravaks pruudiks ümbersündiv Pirkko Vähi kuidagi märkamatult seisu. Avatult koomiline teener (Helvin Kaljula) olnuks küll nagu ühest natuke teistmoodi etendusest — aga tervik sai ometi kokku missugune!

Elusus on trump

Etendamise ja mängimise elusus — episoodideni välja ning see viimane oli väga oluline — ehk sobivad just need sõnad, kui tahan endale ja teistelegi aimu anda fenomenist nimega Theatrum. Mäng, milles ei ole tüdimist ega sellest järgnevat pettust. Etendus kui suhtlemisvõimalus kõigile, kes on nõus tunnistama, et ka „lihtsatest asjadest” aru ja osa saavad.