„Kokteiliõhtu” tõlkija Toivo Pilli räägib Jaan Tootsenile näidendist ja selle autorist

ÜMBERKIRJUTUS TOIMETAMISEL

Kultuurikaja

Seda võib vaadata lihtsalt kui peredraamat. Abikaasade vahelisi suhteid kajastavat näidendit ja teatud selginemiseni jõudmist igapäevastes inimsuhetes. Eliot oli ise küllaltki endassetõmbunud inimene ja tema biograafia kirjutaja Peter Ackroyd on sellest ka Elioti biograafias rääkinud, ka seoses just nimelt „Kokteiliõhtuga”, kuidas Eliotil endal oli raske esmaetendusele järgnenud hetkedel sõna võtta.

Ta oli väga napisõnaline. Tal olid oma arvamused ka abielust. Ei olnud mitte väga kõrgel arvamusel abielust.

Arvas, et inimsuhted kuidagi käänduvad, keerduvad, muutuvad valuliseks. Tõsi küll, näidendi lõpus on autor näidanud, kuidas niisugused päris tavalised inimsuhted võivad omandada tegelikult tähenduse, ilu ja et selleski on elumõte, kui see niiviisi toimub. Aga samas on selles näidendis ka palju sügavamaid, eksistentsiaalsemaid teemasid.

Siin on küsimus elutähendusest, siin on tegelikkusest ja ebategelikkusest, reaalsusest, ebareaalsusest. Juttu siin on kannatusest, siin on juttu märterlusest, siin on juttu sellest, kuidas iga inimene selleks, et elada mõtestatult, tähendusrikkalt, peab leidma oma tee. Kuidas teine inimene võib muutuda võõraks ja teise inimese hääl ei ole enam inimhääl, vaid ainult nagu mingi putuka sumin – kuiv, lõputu, mõttetu ja ebainimlik.

Nii et tõelisuse, ebatõelisuse ja tõelisuse taasleidmise küsimused on kindlasti selles näidendis väga olulised.

Mis te arvate, kui palju on inimesed üldse ajas muutunud, kui palju on inimeste sellised rõõmulood ja haiguslood läbi aja olnud sarnased?

Ma arvan, et see on osa inimeksistentsist ja ma ei kuulu nende inimeste hulka, kes arvaksid, et inimeseks olemist on võimalik ühe lausega defineerida. Seda on juba ka püütud teha, aga tundub, et ikka jääb midagi sõnastamata.

Ma arvan, et Elioti näidendis on üks hääl paljude hulgast, kes püüab seda inimeseks olemise saladust mõtestada, sõnastada ja kuidagi lähemale tuua vaatajale. Kindlasti inimese rõõmud, mured, põrkumine teisega. Siin ühes kontekstis öeldakse, et meie suhtlemine teiste inimestega on ju alati ka kohtumine võõraga.

Elioti jaoks on ka näiteks mäletamise, mälu ja eksistentsi küsimused väga tähtsad. Ta ütleb ka seda, et kui me mõtleme teisele inimesele, siis me tegelikult tegeleme mingisuguse mälestusega temast. Aga tõelisus on juba edasi liikunud.

See inimene ei ole enam tegelikult seesama inimene, aga meie oleme ikkagi takerdunud sellesse mälestusse, mis meil selle inimese kohta on. Ja teda vaevab, painab see küsimus, kuidas siis ka tõeliselt leida iseennast, aga minu meelest selles näidendis ka teist inimest, elutähendust.

Te ütlesite, et Eliot oli ise kinnine või natuke endassetõmbunud inimene, aga see tekst ja see lavastus iseenesest on hästi kerge ja jõuduandev, et see neli tundi läheb justkui lennates või et seal ei ole seda mingisugust rõhuvat raskust kuidagi.

See teema on ju hästi valus mingis mõttes. Kuidas see on võimalik, et see on omamoodi nagu paradoks?

Kindlasti aitab kaasa ka see, et Eliot komponeeris väga põhjalikult läbi nii oma luuleteosed — on ju võib-olla isegi laiemalt tuntud kui luuletaja, esseist –, aga ka oma draamateosed, kaasa arvatud „Kokteiliõhtu”. See on hästi põhjalikult läbikomponeeritud teos, aga selle juures seda ei ole tehtud mitte keerulisemaks, vaid tegelikult nii on autor loonud teose, millesse on kergem sisse astuda, millega on kergem samastuda, mida on kergem jälgida.

Ja ma arvan, et kindlasti ka kujundikeel, mida autor kasutab, aitab niisugusele kergusele, nagu sa ütlesid, kaasa, kuigi see tegeleb väga sügavate teemadega või vähemasti on võimalik seda lugeda, vaadata sellisel tasandil. On see siiski samal ajal hästi jälgitav ja keegi on öelnud, et tõeline luule suudab kommunikeeruda enne, kui sellest aru saadakse. Ja mulle näib, et see on üks niisugune näidend, millesse võib sisse astuda ilma, et peaks kramplikult püüdma iga lauset mõista, filosofeerida selle üle.

Ja lõpuks üks isiklikum küsimus. Kas te usute kaitseingleid?

Jaa, usun ikka.