Kirgede tulevärk Kuressaare turul

Kuressaare Linnateatri eelmisel reedel nähtud „Armunud vanameeste” etendus valmistas meeldiva üllatuse. Seda enam, et nii mõnigi eelmine sama firmamärgi all lavale toodud komöödia on olnud puhas pettumus, pannes eneselt keset etendust nõutult küsima, miks ma õieti siin saalis istun, kuna nalja paistsid saavat vaid tegijad ise lava peal.

Aga kes vana asja meelde tuletab, sel… Loodetavasti on linnateatris nüüdsest uued tuuled puhuma hakanud, kõigiti õnnestunud suvelavastus annab selleks igatahes lootust.

Ei julge end küll mingiks commedia dell’arte asjatundjaks arvata, sellealane varasem vaatamiskogemus on ju kasin, et mitte öelda olematu. Ent kuna ükski asjatundjast kriitik-kirjutaja ei pärast juunikuiseid esietendusi ega hiljemgi sõna võtnud pole, söandan siiski mõne rea paberile panna. Tahaks kiita nii noori näitlejaid kui ka innustada linnarahvast ja kaugemalt võõraid järgmistele etendustele tulema — uskuge, te ei saa mitte kahetsema ja veedate ühe kena suvise õhtupooliku heas seltskonnas mõnusasti lustides.

Nagu ka vahelt lugeda, on commedia dell’arte 16. sajandi teisel poolel Itaalias alguse saanud teatrivorm ehk rahvalik maskiteater, mida rändnäitlejad tihtipeale just turuplatsidel, laatadel jms paikades etendasid, ning milles oli tähtis osa improvisatsioonil. Teiseks oluliseks tunnusjooneks on kindlate põhitüüpide olemasolu. Nähtud etenduses tundusid eriti õnnestunud rollilahendustena armuihas vaevlev vana Pantalone Marius Petersoni kehastuses ja Andri Luubi mängitud zanni ehk teener.

Aga korralikult tehtud rollid olid teisedki, olgu siis tegemist hoopleva kapteni (Donald Tomberg), atsaka teenijaneiu Ricciolina (Pirkko Vähi), Pantalone rivaali doktori (Mart Aas), teise teenri Arlekini (Helvin Kaljula) või noorte armunute paariga (Erkki Penart ja Maria Peterson).

Nõndaks oli nauditav kogu Theatrumist laenatud noore näiteseltskonna mängulust. Eriti veel arvestades nõudeid, mida maskiteater näitlejaile esitab — sõna valdamise kõrval ka muusiku, akrobaadi, pantomiimi oskusi ja žestide täpset valdamist, kuna pooled tegelastest kannavad maske (viimased on tegelikult lausa omaette vaatamisväärsus), omamata seega võimalust näomiimikat kasutada.

Täiesti omal kohal ja vaimukate torgetena mõjusid improvisatsioonilised põiked tänapäeva.

Ei ole näinud küll ühtegi saalietendust, ent ilmselt on Kuressaare turuplats sellele lavastusele üks mõnusamaid ja sobivamaid mängupaiku, kui tuletada veelkord meelde commedia dell’arte sünniaegu ja tavapäraseid mängukohti.

Muidugi, juba on kuulda olnud ka nurinat ja arvamusavaldusi, et miks ikkagi võõrad tegema-mängima kutsutud — on ju lavastaja Patrick Pezin tulnud Prantsusmaalt ja näitlejad, nagu juba nimetatud, Tallinna Theatrumist — ent kui tulemus publiku meele järgi ja Kuressaare väljakujunenud teatripildis oma teiselaadsuses üpris värskendavalt mõjuv, miks siis mitte? Ei ole ju külalislavastajate, -näitlejate kutsumine-kasutamine miski erandnähtus. Küllap antakse edaspidi ka omadele võimalust. Ent praegusel juhul võib kevadel ametisse pandud noort teatrijuhti Kutt Kommelit tema ametiaja avateenduse valiku puhul vaid õnnitleda.

Nagu öeldud, lavastus on vaimukas ja hoogsalt kulgev, noored komödiandid hingega asja juures, nende sõna ja liikumise valdamine täpne, kokkumäng sujuv. Ette heita polegi nagu midagi. Et rahvale jäi ka reedeõhtune publik, andis tunnistust kõva aplaus, nii et näitlejail oli põhjust ikka korduvalt tagasi kummardama tulla.