Kiilaspäise lauljanna uus soeng

Kui lahkusin „Kiilaspäise lauljanna” esietenduselt, juhtusin tänaval mööduma sõidumasinast, mis rappus tümpsuvais helides.

Mõtlesin sohvrile, kellele meeldib müraküllus. Edasi ja tagasi mõtlesin Theatrumi väiksele saalile, lavastustele, kus oluline vaikuseväli, oskus ses väljas viibida ja viivitada, et paremini kuulata ja selgemini näha.

7. novembri etendus oli vähe isemoodi: Kloostri Aidas käis pidupilgar, mis läbi seinte kostis ka vaiksele lavale.

Lavastus vajab aega

Kesk anekdooti rebasest ja maost mainis näitlev lavastaja Marius Peterson nagu muuseas, et näe, peavad aastapäeva, kui kõrval on etendus…! Nii sündis veel üks reaalsuste segunemine, mis lisas elevust.

Eugène Ionesco näidendi „Kiilaspäise lauljanna” lavastas 1991. aastal Eesti Draamateatri väikses saalis Juhan Viiding temale omases minimalistlikus laadis: hämmastavalt palju intonatsioone tuli meelde, sõnade kõla, lauserõhkusid, pause.

Theatrumi uuslavastus kulges väheke rahutumalt, mis osalt lähtus konkreetse etenduse taustamürast, ent ka režiijoonisest: tegelaste liikumises võis täheldada jõnkslevat ekstsentrilisust.

Tundub, et täielist lusti Eugène Ionesco kentsaka konversatsiooni konveierist saab Theatrumi näitetrupp kogema, kui lavastus rohkem sisse ja välja mängitakse.

Proloog, kuuldemänguline miniatuur „Teatris” (helirežissöör Külli Tüli, osades Helvin Kaljula ja Kristo Toots) mõjus saladuslikult. Oli, kui hõõguks saalihämaras sigaret, millest puhkemas tulekahi, mida ebalev ja innukas Tuletõrjekapten (seesama Kristo Toots, kes proloogis teatris käis) ihust-hingest ihaleb.

Intermeediumid

Väärikas ja hall abielupaar härra ja proua Smith (Marius ja Maria Peterson) ning sama hallikad külalised härra ja proua Martin (Andri Luup ja Anneli Tuulik) interpreteerisid intermeediume intelligentsete intiimintriigidena.

Tuletõrjekapteni (ikka Kristo Toots) ja teenija Mary (Eva Eensaar) interventsioonid lõikusid mängu ilmekate intermetsodena. Lühter miilas laes salaja, plüüshtooliridade vahel ukerdas kontrolör, kandikul rumeenia rahvusjogurtid.

Koduteel möödus minust undava sireeniga tuletõrjemasin. Kiivris pea sugenes punase auto aknale ja reibas hääl hüüdis kurvalt: „Kiilaspäisel lauljannal jälle uus soeng!”

Missugune kokkusattumus! À propos: aplodismendid.

Theatrum mängib „Kiilaspäist lauljannat” jälle 11., 12., 13., 14. detsembril