Itaalia maskid Saaremaal

Tallinna Theatrum mängib Kuressaare linnuse hoovil Patrick Pezini lavastatud rahvakomöödiat „Armunud vanamehed”

Täna hilisõhtul esietendub iidse Kuressaare linnuse hoovil prantslasest rändurlavastaja Patrick Pezini käe all valminud suveetendus „Armunud vanamehed”.

Veneetsia karnevalidest sündinud itaalia rahvakomöödia commedia dell’arte on sulam XVI sajandi sotsiaalsete kihtide teatrižanritest.

Tegelaskujud on püsinud läbi sajandite ühed ja samad: rikas ja ihne Veneetsia kaupmees Pantalone, targutav doktor Dottore, nende kahe lastest armastajapaar, hooplev sõjamees Capitano, veiderdaja Arlekiin.

Mängitud on seda samuti sajandeid kindla stsenaariumi järgi, muutub ainult tekst, mis on improvisatsiooni korras iga kord uus. Enamik näitlejaid kannab maske.

Ei ole võõras

Maskiteatri lavastuses Kuressaares mängivad külalisena Theatrumi näitlejad.

Mullu sügisel kutsuti Pezin Tartu teatrifestivali žüriisse. Pärast seda andis ta seminari Theatrumi näitlejatele. Nii et praegune koostöö selle teatri näitlejatega on Pezini sõnul asja loogiline jätk.

Eestis ei tunne mees end võõrana. „Loomulikult olen ma välismaalane, sest kõnelen teist keelt, aga ma pole täheldanud inimeste juures tõrjuvat suhtumist. Mõnes teises riigis olen seda tundnud.”

Saaremaal on prantsuse lavastaja aru saanud, et saarlased kõnelevad teistmoodi kui tallinlased. „Saarlased räägivad laulvamalt.”

„Mask loob kummalise õhkkonna,” räägib Pezin. Maskiteatrist saavad tema meelest aru ka need, kes näitlejate räägitavat keelt ei valda.

„Algselt, XVI sajandil rääkis iga näitleja isegi oma murrakus, millest ei pruukinud aru saada ei teised näitlejad ega ka publik,” kõneleb Pezin.

Ta ei kahtlegi, et Eesti publik võtab etenduse hästi vastu. „Pole tähtis, oled sa eestlane, ukrainlane või rootslane, kõigile on maskiteater meeldinud. See teatrivorm sobib nii lihtsale kui ka intellektuaalsele publikule.”

Commedia dell’arte naeruvääristab ühiskonna pahesid, toob ehedalt välja inimeste olemuse, mis sõltub sotsiaalsest staatusest. „Armunud vanameestes” on üsna terav sõnakasutus, ometi ei kasuta Pezin seda publiku jahmatamiseks.

„Suured klassikud, nagu Shakespeare ja Moličre, on kasutanud küllaltki krõbedat keelt ja kõik on võtnud seda loomulikult kui üht elu osa.”

Kõige raskem on õpetamine

Huvi teatri vastu tekkis Pariisis sündinud Patrick Pezinil jesuiitide koolis, kuhu vanemad ta panid. „Jesuiitide koolides on teater üks kasvatuse aluseid.”

Teatrikoolist sai Pezin traditsioonilise klassikalise teatri hariduse, näitleja-, mitte lavastaja ettevalmistuse. „Maskiteater tuli minu ellu hoopis hiljem. Elasin vahepeal Lõuna-Prantsusmaal, seal on üsna tugev karnevalitraditsioon.”

Pezini kodu on Pürenee mägedes, aga seal saab ta olla vähem, kui tahaks. Õpetaja ja lavastajana on ta ringi rännanud juba alates 1980. aastast. On koolitanud teatriõpilasi ja lavastanud paljudes maades: Itaalias, Prantsusmaal, Šveitsis, Belgias, Inglismaal, Islandil, Venemaal, Ladina-Ameerikas, Hispaanias.

Iga maa on isesugune ja ka töö näitlejatega erineb paikkonniti.

„Näiteks Kanaari saartel on näitlejad väga liikuvad, neid peab maha rahustama, et nad üle ei mängiks. Prantsuse näitleja seevastu mõtleb kolm tundi, enne kui lavale läheb, sest ta peab aru saama, mida mängib. Kui aru ei saa, siis ta ei mängigi,” naerab Pezin.

Kõige raskem pole aga mitte eri maadega kohanemine, nagu arvata võiks, vaid õpetamine. „Õpetajal peab olema alati õigus. Isegi kui ta räägib rumalusi, arvavad õpilased, et tal on õigus. Seega võtab õpetaja endale suure vastutuse. Kui sul on juba vastutus inimeste ees, siis ei ole õigust eksida ja neid petta.”

Tõlgi kasutamine ei tee õpetamist raskemaks. „Olen sedasi juba nii kaua töötanud, et ei pane tähelegi.”

Inglise keelt valdab Pezin enda sõnul halvasti. „See on nagu mingi haigus, et ma ei suuda seda keelt ära õppida.”

Itaalia keelest saab Pezin aru, hispaania keelt isegi kõneleb, ometi kasutab ta ka Hispaanias lavastades tõlgi abi. „Muidu läheks mul liiga palju energiat keele peale mõtlemisele. Aga Hispaanias ja Itaalias ma saan vähemalt aru, kui tõlk midagi valesti tõlgib, aga Eestis ei saa!” Ja jälle rõkatab mees naerda.

Tutvub köögiga

Kindlaid lepinguid pole Pezinil olnud ühegi teatriga, ehkki on pakutud. „Mulle just meeldibki, et kõik on ajutine. Et homne pole kindel.”

Pezinile meeldib kohtuda inimestega, näha võõraid maid. Ta reisibki ainult tööga seoses. Ja alati jääb natuke kauemaks, kui töö nõuab, et tutvuda maa ja kultuuriga.

„Alati on midagi näha, tuleb ainult silmad lahti ringi käia. Ja kuna mulle meeldib väga süüa, siis meeldib tutvuda ka erinevate köökidega.”

Sellist maad, kuhu Pezin minna ei tahaks, ei ole. Aga neid maid, kuhu ta minna tahaks, on väga palju.

Pezin ei ole endale kunagi esitanud küsimust, kui kaua ta veel niimoodi ringi rändab. „Ja ma ei lubagi endale sellist küsimust.”

Samas väidab mees, et on võimeline jääma ka pooleks aastaks koju. Ka selliseid aegu on ette tulnud.

Oma kodust Pürenee mägedes lahkus Pezin kahe kuu eest, ja kui ta nüüd sinna naaseb, peab juba paari päeva pärast Hispaaniasse sõitma.

„Armunud vanamehi” saab Kuressaare linnuse hoovil vaadata veel 11. ja 12. juulil ning 1., 2., 13. ja 14. augustil.