Intervjuu lavastaja Marius Petersoniga esietenduse eel

Mirje Mändla: Kuulsime praegu Ionesco keeleõppe dialoogi „Teatris”. Lavastaja Marius Peterson, mis seos sellel on Teatrumis esietenduva näidendiga „Kiilaspäine lauljanna”?

Marius Peterson: Sellel on see seos, et esiteks on see dialoog — vähemalt praeguses variandis — selle uuslavastuse proloog. Ja niipalju on tal veel seost, et autor on neil üks — nii „Kiilaspäise lauljanna” kui ka selle dialoogi autor.

Seost on meil eriti palju seetõttu, et „Kiilaspäine lauljanna”, mis on Ionesco esimene näidend, tekkis keeleõppe dialoogide ajal. Nimelt on Ionesco ise seda väga põhjalikult kirjeldanud, kuidas ta tahtis hakata inglise keelt õppima. Rumeenia-prantsuse inimene, kes õpib inglise keelt — selles juba iseenesest on mingi väike vigur. Prantslased enamasti inglise keelt räägivad... huvitavalt.

Kui Ionesco nüüd hakkas seda keelt õppima, siis kaugele ta sellega ei jõudnud, sest kodus istudes ja neid dialooge ümber kirjutades, et need paremini pähe jääksid, hakkas ta märkama selliseid asju, et need inimesed ju räägivad justkui puhast tõde, aga samas isegi nagu liiga puhast: kui näiteks abikaasa kuulutab oma abikaasale õhtusöögilauas, et „meie tütar on kaheaastane ja tal on valged juuksed ja tema nimi on... mis iganes”, siis see mõjub kummaliselt.

Ja sellest ajendatuna hakkas ta neid väiteid kokku koguma. Moodustus abielupaar Smithid, moodustus abielupaar Martinid ning väga palju sai justkui otse sealt inglise keele õpikust üle võetud.

Aga „Kiilaspäine lauljanna” päris ka inglise keele õpikuks üksnes ei jää. Ionesco ise kirjeldab selle näidendi kirjutamise protsessist veel selliseid hetki, mil see näidend teda kohutavalt vaevas: ta higistas ja oli košmaarides pidevalt — viskles oma diivanil, suutmata sellest vabaneda... painetes. Justkui tõelised õudused laskusid tema peale seda näidendit kirjutades.

Ja kui ta selle valmis sai, ta ise kuulutas selle justkui keelekatastroofiks. Tema arvates kujutas see näidend keele katastroofi. Üsna peagi kanti „Kiilaspäine lauljanna” ette ja suur oli tema imestus, kui publik saalis ei võtnud seda vastu tragöödiana, vaid hakkas selle üle naerma.

Ja sellest sai absurdikomöödia üks olulisemaid monumente maailma teatri ajaloos.