Inimese armastuse erikaal

ÜMBERKIRJUTUS KORRIGEERIMISEL

Adam: „Armastus ei ole seiklus. Ta on kogu inimese maik. Tal on tema erikaal. Ja tema saatuse raskus. Armastus ei saa olla hetk. Läbi armastuse läheb inimese igavik.” (Karol Wojtyła, „Juveliiri poe ees”)

Karol Wojtyła, „Juveliiri poe ees”. Tõlkija: Tiina Peterson. Lavastaja: Lembit Peterson. Kunstnik: Andres Koort. Valguskujundaja: Helvin Kaljula. Helikujundaja: Marius Peterson. Osades: Maria Peterson, Andri Luup, Marius Peterson, Anneli Tuulik, Lembit Peterson, Helvin Kaljula, Mare Peterson, Laura Peterson ja Ott Aardam (külalisena Ugalast). Esietendus 5. II 2006 Theatrumi saalis.

Fjodor Dostojevski, „Valged ööd”. Tõlkija: Aleksander Raid. Lavastaja: Lembit Peterson. Kunstnik: Vladimir Anšon. Kostüümikunstnik: Jana Hanikova. Valguskujundaja: Kalle Karindi. Lavameister: Helvin Kaljula. Helikujundaja: Marius Peterson. Osades: Laura Peterson ja Tarmo Song. Esietendus 2. X 2006 Tallinna Püha Katariina kirikus.

Thomas Stearns Eliot, „Kokteiliõhtu”. Tõlkija: Toivo Pilli. Lavastaja: Lembit Peterson. Lavakujundaja: Andres Koort. Kostüümikunstnik: Laura Pählapuu. Valguskujundaja: Helvin Kaljula. Grimmikunstnik: Helga Aliis Saarlen. Helikujundaja: Marius Peterson. Osades: Andri Luup, Mare Peterson, Maria Peterson, Aleksander Eelmaa, Helvin Kaljula, Marius Peterson, Anneli Tuulik, Eva Eensaar ja Tarmo Song. Esietendus 12. XII 2006 Theatrumi saalis.

Esimene Theatrumi lavastus, mida nägin, kandis nime „Aadama mäng”. Püha Katariina kirikus, 6. juunil 1995. aastal. Lavastajad Lembit ja Marius Peterson. Noored Aadam ja Eeva olid Andri Luup ja Anneli Tuulik, Figura/Looja – Lembit Peterson, Diabolus/Saatan – Aleksander Eelmaa. Oma teatrimärkmetesse olen kirjutanud paar liturgiadraamasse lõikunud elulist seika. Üks väike laps uitas kirikus ringi ja sattus lavale, paradiisiaia sinavate väravate taha. Lembit Peterson naeratas lapsele lahkelt ja leebelt.

Nüüd on aprillikuu 2007, tosin aastat möödunud. Olen näinud kolmekümmet Theatrumi lavastust. Mõistagi pole kõik ühtviisi kirgastavad olnud. Ometi käiakse ses väikeses teatris oma rada ja järgitakse oma sõnumit. Kooli- ja stuudioteatri otsingulisuse vaimus on olnud minimaalselt juhuslikku.

Esmakohtumisel Theatrumiga sõnastasin iseenda jaoks järelmõju: „Seesmise naeratuse valgus, mis su osasaajaks teeb – see on kingitus, and.” Ei ole põhjust seda tagasi võtta ega ümber ütelda. Sisemine naeratus, vaikne süüviv seespoolsus, mida „Aadama mängust” mäletan, püsib Theatrumi lavastustes alles.

Veel on mu 1995. aasta märkmikus kirjas: „Kirikus oli voolukatkestus, aga koori laul ei katkenud.” Naljakas, aga leidsin teisegi „Theatrumi voolukatkestuse” – suvest 2002, kui 12. juulil etendati Kuressaare turuplatsil commedia dell’arte originaalstsenaariumidel põhinevat kelmustükki „Armunud vanamehed”. Zanni ehk kelmi teenri improviseerivat rolli mängis Andri Luup, kes valgusrambi meelevaldset süttimist ja kustumist osavalt võrdles inimese hingeseisunditega.

Aastal 2006 kõlab Theatrumi laval Karol Wojtyła tekst „Juveliiri poe ees”:

„Katkes tulede kett ja katkesid sõnad,
aga mõtted ja draama ei katkenud.
Inimesed jäid iseendaks.”

Voolukatkestus kui heitlik ja plinkiv, rabelev ja rebenev hingeilm läbib mitmete meie teatrite mitmeid lavastusi. Iseendaks jäämise vastutus on keerulisem ja haruldasem. Pidetus olekski nagu normaalsem kui pidevus, ajutisus sümptomaatilisem kui kestmine. Sel taustal on Theatrumi teekond erandlik ja terviklik, tasakaalustava järelmõjuga. Lembit Petersoni kolm uuslavastust aastal 2006 moodustavad sisulise triloogia, mida toetavad Theatrumi püsipubliku mälupildid varasemast.

Veebruaris 2006 esietendub Karol Wojtyła (hilisem paavst Johannes Paulus II) „Juveliiri poe ees”. Teatripildis omanäoline näidend täpse žanrimääratlusega: „Hetketi draamasse kalduv meditatsioon abielusakramendi teemadel.” Isikupäraselt kulgeva sõna ja mõttevooga tekst (tõlkija Tiina Peterson), mille monoloogilisuses on varjul vaikne polüfoonia. Pealetükkimatud Piibli-viited, mida eelkõige lausub sisesaladusega tegelaskuju Adam (Lembit Peterson), ei muuda teksti „pööravaks” ega pelgalt jutlustavaks — mitte et sedagi aspekti peaks teatris pelgama või välja vabandama, aga Theatrumis pole see kunagi muutunud plakatlikuks eesmärgiks omaette ega vähendanud kunstilist mitmekihilisust ning huumorit. Tõsi küll, materjal eeldab publikult meditatsioonisuutlikkust. Võimalik, et ka kogudusevajadust, leevendavas ja puhastavas tähenduses. Aga see ju ongi Theatrum.

Ühest vastukajast lavastusele kumas tõrget abielusakramendi kui anakronismi ja dogma kuulutamise vastu, seda oli nukker lugeda. Minu meelest on lavastuses abielulise vastutuse mõtestamine vastuolulisem — mis ei tähenda, et oldaks selle eluotsuse olulisuse vastu. Kõnekas sõna abieluliidu kohta on „teekaaslus”. Algab ju näidend Teresa meenutusega, et tema kätt paludes küsis Andrzej: „Tahad sa olla minu teekaaslane elus?”

Oluline teema, mida sedavõrd ausa tõsidusega meie näitelavadel üldjuhul ei puudutata, on vanemate määrav osa laste elusaatuses. Küllaga on eesti teatrilavadel (pseudo-?)Nipemaadisid: mehi, kes rahutu hingega pagevad kodust ja üksiti iseenda eest. Iseküsimus, kas see (enam? üldse?) saab olla suveusku rõõmus vagabundielu – talve liginemise aimusest ja ahistusest ju ei pääse. See oleks aga terve omaette lugu.

„Juveliiri poe ees” on tegelane Anna, kriisi jõudnud abielunaine, kes ihkab põgeneda õnnetu olemise eest, viskuda seiklusse. Anneli Tuulik mängib Anna palavikulist rahutusseisundit ootamatute koomikavinjettide ja puurilinnu kehakeelega. Siinkohal sekkubki Adam, kellele on antud voli... õigemini missioon suunata või vahendada Saatust.

„Armastus on pigem entusiasm kui mõtisklus,” tõdetakse näidendis „Juveliiri poe ees”. Kas polegi Theatrumi lavastuste pärisosaks hõõguva, pingsa entusiasmi ja rahuneva, distantseeruva mõtiskluse kokkuviimine. Täiskasvanuks kujunemine? See protsess pole lihtne ega valutu, aga tervendav ja inimlik. Ja oma mõjus viimaks ometi rõõmsam kui põgenemismängud, kus oluline komponent on enesepettus.

Lembit Petersoni lavastus on loorja unenäokoloriidiga (kunstnik Andres Koort) mälestuste ja mõtiskluste maastik. Kui jätta Adam suveräänseks maailmaks, loovad naised lavastuses põhjatumad ja põhjalikumad rollid. Lisaväärtuseks osajaotus, kuhu sisuliselt on kaasatud ema ja tütarde sarnasus: Teresa noores ja vanemas eas – Maria Peterson ja Mare Peterson; Monika, kellega abiellub Teresa poeg — Laura Peterson. Naised viibivad lootuse ja armastuse sfääris intensiivsemalt, neis on ühisosana sisesära, rühikat uhkust. Erilist rõõmu teeb Mare Petersoni taastulek lavale. Mehed on kuidagi kulunumad, argisemad ja natuke „lontis”, igaüks küll erineval ajendil: Andri Luubi Andrzej, Ott Aardami Krzysztof, Helvin Kaljula Stefan ja üksiti „mitmesugused mehed”.

Vana Juveliir (Marius Peterson), kes sepistab sõrmuseid kui sümboleid, jääb valdavalt hääleks mälusoppide sügavuses. Peegelduseks. Tänu sellele kandub vaatajasse igatsus teda päriselt näha. Saatuse usaldusmehe rolli kroonib Lembit Petersoni Adam taas kord heleda usaldusväärsusega. Tema rolle läbib oma teema. Meenub Lembit Petersoni vana Arkel Maeterlincki „Pelléas ja Mélisande’i” finaalis (1998. aasta lavastus), hoidmas kätel Mélisande’i lapsukest, selgepilguliselt tajudes elu haprust ja paratamatust, vastutamise ilu ja valu.

Oktoobris 2006 esietendub Püha Katariina kirikus Fjodor Dostojevski „Valged ööd”. Lembit Petersoni lavastus on stiilipuhas ja autoritundlik, lähtudes Dostojevski Peterburi-jutustuse alapealkirjast „Sentimentaalne romaan. Unistaja mälestusi”. Armastusloo liigutav nukrus on koomikaga maandatud — või ülendatud. Mis parata, kõrvalt vaadates kipub ligimese armastus, nii õnnelik kui ka õnnetu, olema omajagu naljakas... Heasoovlik naeratus ei välista empaatiat.

„Valgete ööde” Unistaja ehk loo jutustaja rollis on isikupärase pastelse faktuuriga näitleja Tarmo Song. Ta alustab oma õhulist pihtimust nagu kõrvalt vaadates; kahmab raamatu ja loeb ette, veidi tõstetud toonil. Iseloomulik hingeseisund eluvaatlejale, kes vahetult, „täisvereliselt” elada ei suuda ega vist tahakski. Vladimir Ansoni kujunduses saavad nähtavaks Unistaja maailma nurgad ja sopid, kujutelmade tühi pildiraam ja valgete ööde hele kardin. Keskseks kujundiks on ka raamatud kui uneluste ja tõelisema elu piiriala. Veetlev preili Nastenka, kelle läheduses Unistaja raamatud eemale lükkab, on Laura Petersonil armas ja peenekoeline armunuroll. Nastenkas on nipsakat kapriissust, hüsteeriapuhanguid, siirust, tunnete naiivsust ja ilu. Huumor põimub valuga, pingestatud palavikulises siserütmis. Aga sama nõtkelt laseb Tarmo Song aimata Unistajas eneseimetluse kergeid nautlevaid toone. Nii muutub ootamatu, meeli vallutav tundepuhang ainult ehedamaks.

Miks küll on Dostojevski happy end'i puudumine praegusel ajal nõnda värskendav ja vabastav? Vastandus pealiskaudsusele? Finaalis pääseb mõjule Unistaja isetu õilsus, nukkersiiras tänumeel läbielatud üürikese õnnehetke eest. Elulootuse eest.

Jõulukuul 2006 jõuab lavale Thomas Stearns Elioti „Kokteiliõhtu” (tõlkija Toivo Pilli). Mitmes mõttes on see lavastus Theatrumi senise teekonna kvintessents. Märksõnadeks igavikuline saatusetasand, tähelepanuväärne ansambliühtsus ja osaliste arusaav tundlikkus sõna tähendusväljade avamisel, lavastusrütmide ja nappide misanstseenide läbikomponeeritus, terviku loomupärane meloodilisus ning intelligentne huumoritaju.

„Kokteiliõhtu” ja „Juveliiri poe ees” tekstide vendlust kinnitab müstilise kirjega, saatusliku tegelase olemasolu mõlemas. Mida ei oskaks ette aimata, on „Kokteiliõhtus” end ilmutav kaitseinglite süsteem, üllas „spionaaživõrk” ja selle kaudu tragöödia ligitulek. Elioti loomingu kontekstis on saladuse mõõde oodatud ja ootuspärane, tekib paralleel Jaan Toominga lavastusega „Mõrv katedraalis” (Vanemuine, 1989). „Kokteiliõhtu” on kavalalt ja peibutavalt kirjutatud, näib algul triviaalse salongikomöödia või konversatsioonidraama elegantse paroodiana. Keelekasutus on seejuures tõeliselt amüsantne. Absurdselt lõppematu esimene vaatus on tulvil klatsikihevil sissetungijaid keskealise advokaadi Edward Chamberlayne'i (Andri Luup) privaatsusse. Kõik tahavad kangesti välja nuhkida, mis Edwardi abieluga lahti on, kuhu ta naine läks ja miks.

Värvikate, ent maitsekalt vaoshoitud tüüpide galeriist eristub demonstratiivselt Marius Petersoni Tundmatu külaline, enigmaatiline ja sardooniline vaatleja. Marius Petersoni erinevaid rolle läbinud näitlejateema on ses suhtes põnev ja vastakas, et temas on tume ja hele poolus mõlemad veenvad ja ühendatud. Mefistofeles ja Hamlet? Tundmatu, kes osutub ebaharilikuks hingearstiks Henry Harcourt-Reillyks, ühendab nood poolused, on üks ta paradoksaalsemaid rolle. Otsekui tabav ja särav vahekokkuvõte, mis teeb ootusärevaks edasise suhtes.

„Kokteiliõhtu” armu(keste)rägas kooritakse kiht-kihilt nähtavale inimlik enesekesksus, egode piiramatu piiratus ilmneb halastamatul moel. Sealjuures loob psühhiaatri diagnoosiv kõrvalpilk vaheda, salvava distantsi. Võimalus kogeda saalis väga isiklikku äratundmisrõõmu ja -häbi on igal juhul tervendav. Kohane teatriõhtu nii hingekriisi laineharjal kui ka tagasivaatena. Koos tegelastega saame õppetunni, kuidas iseendast läbi näha, enesele valetamisest hoiduda. Andri Luup (Edward) ja Anneli Tuulik (Lavinia) on korduvalt koos mänginud, jõudnud Aadama ja Eeva rolliduetist keskealise abielupaarini. Vanus on tinglik, mõlemad naudivad rollides sisalduvat huumorivõimalust.

„Subretipaari” üks poolus on Helvin Kaljula sümpaatse koomikatajuga mängitud Peter Quilpe, kelle roll muu hulgas kenasti pilab Ameerika filmitööstust. Maria Petersonile aga kuulub kaunis ja lavastuse keerulisim osa, Celia, kelle võimalus valida oma elusaatust muudab kogu näidendi meeleolu. Celia otsus lisab igaviku ja tragöödia dimensiooni. Omal kombel Antigone teema jätk, sama siiras ja maksimalistlik, ent teises väljenduslaadis.

Kaitseingliteks osutuvad hajameelik-ninatark Julia — Mare Petersoni koloriitne karakterosa, taas meeldiv üllatus lavastuskoes, täiesti erinev võrreldes „Juveliiri poe ees” Teresaga. Ning delikaatselt mängu sulanduv, targa veidriku rolli vaos hoidev Aleksander Eelmaa Alex. Veel kord tuleb toonitada Theatrumi enesestmõistetavat, loomulikku ansamblikultuuri, kus sõnum on igal juhul peamine, oma rolli eksponeerimine ei muutu kunagi eesmärgiks omaette.

Elioti näidendi elutarkus on sallivuses, elamisvõimaluste mitmekesisuse rahustavas rõhutamises. Celia eneseohverduses puudub märtrioreool, mõistatuslik ja ränk „sanatoorium” kui Saatus ei ole „õigem” elamise viis kui argipäev, näiteks külalisi võõrustav kokteiliõhtu. Rõõmu ja rahu võimalus peitub oma saatuse äratundmises, selle aktsepteerimises.

„Minge rahus. Ja tehke tööd, et saavutada oma lunastus,” lausub Reilly oma patsientidele rituaallause. Ent tunnistab ühel väsimuseviivul, et ei tea tegelikult oma sõnade tähendust. Kui seda ei tea kaitseingliks määratu (?), kuis teada seda siis igapäevaelus?

Teater nimega Theatrum pakub võimaluse igavese üle rahulikus siserütmis mõtiskleda, siseküsimusi kaasa võtta. Koguni vastust aimata. Olgu või põgusaks selguseviivuks, mõneks hoolivaks vaikusesekundiks enne aplausi. Siseilma korrastava ja tihendava vaikuse väärtustamine on üks Theatrumi põhitunnuseid.

Kevadsuvel 2007 on Theatrumis võimalik kõiki kolme Lembit Petersoni lavastust näha. Triloogia koosmõju tunnetada, armastuse ja inimese erikaalu mõtestada.