Hooliv toost inimese kaitseingli terviseks

Thomas Stearns Elioti möödunud sajandi keskel kirjutatud „Kokteiliõhtu” algab kui elegantne konversatsioonikomöödia või selle stiilipuhas irooniline paroodia.

Üks abielu on karile jooksmas: naine kodunt jalga lasknud, hingekriisis mees Edward (Andri Luup) peab taluma tüütuid külalisi, kes üha sisse-välja voorivad.

Anekdootlikke maskiringmänge näikse dirigeerivat habras ja hajevil, hiiliv ja kaval vanadaam Julia (Mare Peterson). Oleme sattunud egotsentriliste, oma siseilmas sihitult sagivate inimputukate kokteiliõhtule.

Lavastuse reklaamiklipis kihab rahutu, töökas sipelgapesa. Selle kujundi avarus ja mitmekihilisus selgub viimases vaatuses. Esialgu kätkeb vaid üks tegelane endas ilmsemat saladust: terava mefistoliku naeratusega kontvõõras (Marius Peterson), kes häirimatult võtab vaevaks abielumehe pihtimust kuulata.

Kes on armastuse autor

Veetlev Celia (Maria Peterson), kelle armastuseillusioon purunes meie silme all, tõstab toosti kaitseinglite terviseks. Hiljem saab seegi uue tähenduse.

Sest teises ja kolmandas vaatuses näidendi atmosfäär muutub. Komöödia kulissid langevad, et võimalikuks saaks ehedam valu ja olemuslikum rõõm.

Nüüd ilmutab end toosama Eliot, kes kirjutanud värsstragöödia „Mõrv katedraalis” peapiiskop Thomas Becketi märtrisurmast. Jaan Toominga lavastust (1989) nägin Vanemuises tudengipäevil ja vaatasin korduvalt, sest sain lummatud. Arvasin, et ligilähedastki lumma ma nüüd enam kogeda ei mõista.

„Kokteiliõhtult” lahkudes tean, et eksisin. Rõõmustav, tervendav eksitus.

Näitemängu tegelased, kes patsientide staatuses, on eksijad. Aga tänu ekslikkusele saavad nad võimaluse enesega kohtuda. Enesekesksuse inimlikust tõvest järk-järgult tervenedes selgema pilguga ligimesi näha.

Kes kodukolde ees tugitoolis, kes ränga režiimiga „sanatooriumis”, kuidas kellelegi määratud. Määratut aitavad ära tunda need tegelased, kes osutuvad kaitseingliteks.

Kes suutelised maske läbi nägema. Kelle diagnoosiva pilgu all on patsiendid läbipaistvad ja kordumatud haiguslood nii sarnased, ent vahel ka haruldased. Jääb vaid küsida, kes kaitseb kaitseinglit.

Vastus on õhus. Theatrumis söandatakse seda sõnastada. Lavastaja Lembit Peterson ütles nagu muuseas telesaate „OP” intervjuus: „Looja, Jumal on armastuse autor.” Ja ta naeratas.

Elioti näidendi teeb väärtuslikuks ja rahustavaks autori mõistev kaitseinglihoiak erinevate inimsaatuste suhtes. Hinna(ngu)sildi puudumine. Naeratav võõrustaja ajutisel kokteiliõhtul ei ole tühisem kui katkuravitseja.

Argitööd rügavate Canterbury naiste koor ei ole madalam jõulurahu kuulutavast peapiiskopist. Üks kirjutab filmistsenaariumi, mida teine omal nahal läbi elanud. Igaühel oma.

Aga oleks väärikas ja inimese vääriline see osa ära tunda. Seda väärtustada või vähemasti sellega leppida.

Theatrumi lavastus on ansambliühtne, sõnumitundlik, hooliv. Läbikomponeeritud rütmides, kujunduses, valguses, helides.

Liitmise teater

Terviku mõjuväljas ja pärast ainsat vaatamist polegi olulisim näitlejate mängu analüüs, ehkki paar lavaelu sisendavad erilisemat rõõmu osatäitja arengu suhtes, eelkõige Maria Petersoni Celia. Amüsantne on Mare Petersoni stiilipeenus Julia rollis.

Oluline ja huvitav on tajuda Elioti „Kokteiliõhtu” hingesugulust Karol Wojtyła näidendiga „Juveliiri poe ees”. Neid kaht Lembit Petersoni lavastust tahaks vaadata ligistikku, lunastada ühise pääsetähe Theatrumisse, lahutatud meele kokkupanemise teatrisse.