Enne kui rambivalgus kustub

Lühinäidendite tegevuspaik on teatrilava, tegelased teatritegijad. Lühidalt ja löövalt visandab autor Jean-Paul Alegre absurdile liginevaid situatsioone, mida teatrisse toob aeg — ajakuulekate inimeste kaudu. „Aeg on raha. Ja vastupidi. Teater käib ajaga kaasas!” Umbes nii sõnastab oma kreedo Lavastaja õhtu niminäidendis. Aleksander Eelmaa loob nauditava rolli ennast eksponeerivast lavastajast, kes iga pausi ja poosi, žesti ja naeratuse muundab oma isikut (üle) tähtsustavaks minietenduseks.

Lavarollid ja elu

Esietenduse konarused ja närv on mööduvad. Siiski jäi noore lavastaja Igor Baturini režii siin-seal hajusaks ja lõdvaks, misanstseen oli täpsemalt paigas kui suhted ja suhtumised. Selgem, kergem peaks olema topletmäng: lavarollid ja elu.

Mängivad neli näitlejat: Thea Luik ja Anne Kuusik Theatrumist, Aleksander Eelmaa ja Raimo Pass Draamateatrist.

Avalöök, „Vapustavalt armas pluus”, pilab skisofreenilist seriaaliefekti: näitlejad samastumas pseudo-rollidega, kaotamas oma mina. Näitlejannades — Thea Luiges ja Anne Kuusikus on ähmasem piiritaju. Näitleja — Raimo Pass ilmub kohe nihkelise, jõnksulise vedrikuna, kes näitemängu käivitab.

Teine näidend, „Lühidalt! Teeme lühidalt...” suubub sarkasmi: lavastaja käsib mängida kähku, nõmeda reklaamipausi (teatrilaval!) aga kuulutab õhtu naelaks. Näidend on elegantselt vormistatud: aeglustet liikumisjoonis ja sume muusika naljakas vastuolus teksti action-loomusega. Reili Evarti puhas, theatrumlik kujundus pääseb hästi mõjule. Lavapilt, muusika (Igor Baturin ja Raimo Pass) ja valguskujundus (Maldar-Mikk Kuusk) mängivad üldse sisutihedalt kaasa.

Kolmas näitemäng, „Elagem rõõmsalt, oodates surma”, on kahemehetükk: vanem näitleja (Aleksander Eelmaa) ja noor asenduspartner, kelle „hiilgeroll” linatagune vari pesupulbrireklaamis (Raimo Pass). Huvitav, kas kaaluti ka võimalust panna Eelmaa vastasmängijaks tõepoolest noor ja roheline Theatrumi õppur, äkki andnuks see vallatuid lisatähendusi?!

Õhtu kvintessents

Neljas näidend, „Laval”, on õhtu kvintessents. Vaikselt on eelnevgi ses suunas liikunud, ent viimase 100 mõtlikum poeesia, eksistentsiaalseni ebakindlus, mis valdab kaht lavale omapäi jäetud näitlejat, annab tõepoolest põhjuse küsida: „Ega me äkki Beckettit ei mängi?”

Erilise kõla sai küsimus Theatrumi saalis, kui publiku seas viibis „Godot’d...” lavastaja Lembit Peterson. Thea Luige ja Raimo Passi koosmängus on tundlikke varjundeid. Iseäranis sümpaatselt mõjus Thea Luik seesmise heleduse ja kerge huumoritunnetusega. Raimo Passi rollides läbi nelja lühinäidendi on ilmekat koomikat ja stampide parodeerimist.

Aleksander Eelmaa osa nimi on Režii. Pro- ja epiloogis on ta hääl saalihämaruses, kes näitelavale üksi jäetute seisundit adub, aga neid ei aita, vaid distantseerub. Ning vahepeal on ta kapriisne helirežiimees ülal puldis, oma võimust teadlik.

Uuslavastus on kooskõlas Theatrumi vaimuga. (Kavaleht tutvustab põgusalt autorit — trüki- ja stiilivead mõjuvad kui tõrvatilk.) Teksti nõtkuses on muigvel väljakutse, esietendus alles mängu algus.