Elada on olla teine — Marrit Andrejeva kommentaar

Ootamatu ja üdini lummav sümbioos sõnast, helist, pildist ja liikumisest, nii et vahepeal oleks tahtnud inkognito seal laval näitlejate vahel olla. Temaatiline rännak, mis mässib endasse. Saab samastuda, saab kummastust tunda. Kohati on kõik tuttavlik, siis nihkes, siis täiesti tundmatu. Pimeduses ja vaikuses, valguses ja rütmis, sosinas, karjes, hällilaulus vaheldumisi. „Ära liiguta ei keha ega hinge.”

Tunne on natuke nagu unenäos. Natuke nagu massaažitoolis. Kõik kokku on nagu kõigi hingevabariikide aastapäevaaktus. Kõledasse novembriõhtusse astudes jääb sisse ümin. „Naerata, hing, saab päev.”