Eile Theatrumis esietendunud „Soo” andis hea tuju pikaks ajaks

Eile Theatrumis esietendunud „Soo” andis hea tuju pikaks ajaks. Andri Luup sai hakkama tükiga, milles on lahatud keerulist moeteemat - kui kogu perekonnal tekib ühtäkki ja kõigil korraga tõeline identiteedikriis — sellise veetleva elegantsiga, et pisar tuli silma. Õigem on öelda, et parem on pisardada kogu 1,5 tunni vältel, mil 4 näitlejat laval rokivad. Kindlasti on „Soo” viimase paari aasta Theatrumi üks suuremaid õnnestumisi ja särav saavutus ajal, mil iga valuvälu minieeritakse enne, kui keegi sealt elulõhkuvad kivid kokku korjata suudab. Kiita tuleb autorit, kes suutis käsitleda teemat, mille puhul enamus inimesi pigem puhkevad nutma kui naerma nii, et kellelegi ei tehtud haiget, kuid midagi tagasi ei hoitud — päris elu tuli vaatajate südamesse, hinge ja mõistusse läbi iga hoolikalt ja täpselt öeldud sõna, liigutuse, pintsaku ja kleidi. Mulle üllatuseks näeb Marius Peterson kleidis sama hea välja kui pintsakus, Liina Vahtriku puusanõks paneb vakatama ka sajanditevanused kiviseinad, Miriam Peterson on mees mis mees, Mark Erik Savil on saba taga seal, kus seda keegi ei oota. Eelnevat kõike siiski laval. Piletite koha pealt pean kinnitama, et lähipäevil on suurem osa välja müüdud, kuid selle postituse ajaks on veel mõni enne suurt suve saada. Kardan, et hitt on sündinud. Teatrigurmaanid on saanud hõrgu maiuspala. Kui tahate teada, kes te tegelikult olete, kobige sohu!