Antooša Tšehhontee ja ehi

Eesti humanitaarinstituudi trupi Theatrum «Armastuse Mirage» TÜ Ajaloomuuseumis 5.10.1996 kell 19.

Üks paigake siin ilmas on… ja kindlasti veel ka kolmas, seitsmesajas ning miljones. Oluline on, et mõnedest paikadest teame me kõik midagi, mõnedest vähesed meie seast ja mõnedest peaaegu ei keegi. Väheste kategooriasse kuulub Eesti Humanitaarinstituudi (EHI) teatri õppetool, või kuidas teda iganes nimetatakse. Liidriks Lembit Peterson. Sel aastal lõpetab esimene lend. Draama-üheksakümnekuuel neid näidati. Alternatiivprogrammis «Armastuse Mirage» nime all. Olevat teise kursuse töö.

Et mis asi siis. Anton Tshehhovi novellid lühipaladena muusikalis-konfereeritud kastmes. Kirjanik etteütleva Petersoni suu läbi antoosha tshehhontee kujuliseks märgiks muudetud. Allakirjutanu arvates küsitava väärtusega samm, see teadustamine. Miks? Esiteks juba sellepärast, et tänapäeval on kõikjal arvutid, arvutites programmid (näiteks COREL Draw) milledega lihtsal viisil manipuleerides on võimalik produtseerida kavalehti. Millised omakorda võtavad vajaduse konfereerivate huulte abil teatriõhtut eraldiseisvateks ja hõlpsalt hajuvateks killukesteks murendada. Saab vaatajale meeleolu ja teatritükile tempo ning ladususe külge. Muide, kavaleht aitab ka muud moodi, näiteks saab jälgija (miks mitte ka neetud kriitik) kodus uued näod ja nimed kokku viia, kui tal tahe peaks tekkima. Kuulates etteteadustusi — Treplev — Marius Peterson…etc… — pole see küll(ap) kerge. Muidugi võib sellist põhjendada tshehhovi-aegsete tuluõhtute-benefissidega, et seal oli erinevatest osistest koosnev eeskava ja kindla peale ka konferansjee, kuid kallid inimesed, me ei ela enam tshehhovi ajas ja ka Ajaloomuuseumi saalis tehakse midagi muud kui sakraalehitises tema valmimis-ajal. Kavalehel saab ka taotlusi selgitada, paljud teevadki nii (on isegi teatavat kaardimängu publikule õpetatud, sest, kui teater tahab midagi öelda - ja muidu pole mõtet üldse punnitada -, peab/peaks publik ka aru saama), saab selgem.

Teater ise. Ausalt ei tõuse käsi etendusesiseseid liigendusi novellilavastusteks nimetama. Pigem on tegemist ikka etüüdidega etteantud teemal, mis oletatavasti ka tekstipuhtad (pole ju absoluutset mälu ja etendusele novellikoguga ka ei lähe). Üleüldse ei saa siinkohal lavastusest rääkida. See tähendab, et muidugi saab, alati saab, aga kas on mõtet… Näiteks siis, kui tükid on väljapaistvas suvalises järjekorras üksteise otsa lükitud, nagu seda pärlitest, briljantidest, merevaigust, korallitükkidest ja lasnamäepaekalda killukestest nr. 10 niidi otsa aetud moodustis olla (välja näha) võiks. Ning lisaks eelkirjeldatud viisil tükeldatud. Tegelikult, seesamune tükeldamine vist oligi lavastus, aga sel juhul… mnjah.

Toredusi on ikka ka. Näiteks et… novell (pealkiri mälust puudub, kogu pealiskaudsel sirvimusel ka silma ei puutunud) Krimmi-puhkuselt vastnaasnud prouast. Istub ta aga söögitoalaua ääres, sööb noa ja kahvliga väikeste suutäite kaupa, kuid isukalt pirni. Jutustab oma mehele puhkusest. Hästi jutustab, elavalt, ütlen. Sõbranna Juliast jutustab. Et see üks riivatu naisterahvas. Enesel missugune mees ja kaks last, aga temal on vaja Krimmi tatarlastega üleaisa lööma minna. Kohutav, ütlen. Et jutustaja ise midagi sellist, hoiaks Jumal, ei iialgi! Tema hoidis oma Suleimani ohjes. Ratsuta taga!, ja Suleiman ratsutas. No ja seni jutustab, kuni end sisse jutustab, mehe jaoks, aga ei lase end segada, ikka elavalt ja lustiga. Sinisilmselt. Pärast mees süüdi ka veel, et ei tea mis mõtleb. Nauditav esitus. Üliõpilased anonüümsed.

Või viimne katke kirikus. Kärt ja Mart Johanson (õnneks mõni nimi jäi meelde!). Et eideke palub oma vaiksel ja tagasihoidlikul moel inimesi palvenimekirja kanda. Veidi sassi läheb ainult, millisesse kes, et kas elavate või surnute omasse, lõpuks kõik sassis nagu Loll-Ivani ahjupealne. Vist ikka kole lugu, aga hästi armsaks mängitud.

Nojah, teatrit peab ju tegema mitut moodi ja üleüldse on sellega nii, et kellele meeldib ema, kellele tütar. Aga siin kerkib esile hoopis teine küsimus, teatrikooli ettevõtmine ju ikkagi. Küsimus selline, mis eesmärgil tegutseb kõnealune kool, kus esimesed lõpetama hakkavad. Kas, et Eesti Vabariigile näitlejaid ette valmistada, või, et noortele inimestele teatrit õpetada, või on selline küsimus tobe, või on küsimus ajast-arust, sovjetlik igand… Küsida tahaks ikkagi. Või tuleb oodata? Aasta? Pool? Viisaastak?

PS. Tegelikult hakkas kogu see ehi-värk (kui nii tohib öelda, kui ei, palun vabandust) väga huvitama. Lõputööd tahaks hirmsasti näha.