Andri Luup lammutab Eesti perekonna stereotüübid Theatrumi uues tükis „Driftijad” algosakesteks

Andri Luup lammutab Eesti perekonna stereotüübid Theatrumi uues tükis „Driftijad” algosakesteks, teeb seda žiletiga, ja nii, et väga valus ei ole, kuid mõõdukalt ergutav siiski. Kaasaegne perekond — selle valud, võlud, välud ja väljad — on Luubile vist lemmikteema, sest mõnes mõttes on „Driftijad” samas häälestuses „Soo” jätk. Võibolla ongi eestlased hullunud, stampides, ei oska suhelda, ei taipa, et iga järgnev põlvkond on pöörasem kui eelmine? Või on siiski nii, et meie lihasse ja luusse on imbunud niivõrd palju läänelikku suhtesaasta, peamiselt kolmandajärgulistest filmidest, mis oleks võinud olemata olla? Normaalseks jääda ei ole lihtsalt väga normaalne. Vahvad rollisooritused, kaelamurdvad keerud ja pöörud, äratundmised, mille peale tuleks kohe nutma puhkeda, kuid ajavad tahtevastaselt naerma. Mis muud kui marss driftima, kui tahate päris sõdade kõrval ka kodusõdades ellu jääda ja neist võitjana väljuda. Andrile lavastuse eest 12 punkti, särtsakas meeskonnatöö trupilt. Kes julgeb elada, see peab ära kannatama, kui elu talle lavalt teda ennast näitab. See võib olla ebameeldivalt meeldiv.