Aarne Üksküla: Kreon, Kantseleivanem, Parun ja Puhh...

Märts — kuu tegija
Aarne Üksküla: Kreon, Kantseleivanem, Parun ja Puhh..

Aarne Üksküla viimase aja üllatavaim ülesastumine teatris on kindlasti Kreoni osatäitmine väikeses vanalinna teatris Theatrum, kus üks eesti teatri tippnäitleja mängib kõrvu oma näitlejateed alles alustavate Humanitaarinstituudi teatriõppetooli tudengitega. 4. märtsil esietendus Theatrumis Lembit Petersoni käe all J. Anouilh’ „Antigone”, kus Üksküla kehastab kuningas Kreoni. Tahtmatult meenub seda vaadates näitleja esimene Kreon: 1982. aastal mängis tollane Lavakunstikateedri juhataja Üksküla Kreoni 10. lennu diplomilavastuses. Tollane osalemine tudengilavastuses mõjus loogilise sammuna — Üksküla oli siis 10. lennu kursusejuhendaja. Ka Theatrumi osatäitmine pole mitte lihtsalt ainult üks võimalus kullafondi kuuluvat rolli mängida: jälle meenub Üksküla kui pedagoog, kes võib partnerina oma noortele kolleegidele rohkem õpetada kui pikkades õpitundides. Seda tunnevad-tajuvad eelkõige tegijad, vaatajale jääb Ükskülaga kohtumise rõõm.

Ja kuigi Ükskülal pole Eesti Draamateatris sel hooajal just ohtralt tööd olnud, on ta viimasel ajal ometi talle omase vaikse järjekindlusega esil: Eesti Vabariigi 80. aastapäeval võis Ükskülat näha ETV kanalil kehastamas Parunit A. Prosa telelavastuses „Ma armastasin sakslast”. Kindlasti ei ole televaatajale märkamata jäänud ka üks stiilipuhtamaid rolle „M Klubis”, saladuslik ja kõikvõimas riigikantselei. Juubeliürituste reas riputas president Ükskülale rinda ka Valge Risti ordeni. Eesti Raadio andis 1997. aastal valminud kuuldemängude parima osatäitja preemia, Aarne Ükskülale. Õnneks pole see formaalne tunnustuste rida. Üksküla on tõestanud, kuis võib tippvormi säilitada ka kaalukate suurrollideta. Üksküla kohta levib legend: harva lükkavat ta mõne tööpakkumise tagasi. Aga näib, et ka kõige väiksemale rollile ei tee Üksküla kunagi allahindlust. Kohtumine Ükskülaga, olgu laval või teleekraanil, või raadios lastele „Karupoeg Puhhi” unejuttu lugemas, sisendab alati turvatunnet ja usku: eelkõige ikka professionaalsusesse, aga ka looja vastutustundesse — mõlemad nähtused, mis meie heitlikus ajas kipuvad sageli millegi särava, sädeleva, müüdava, kommertsliku varju jääma.