Onu Vanja

On suvi. Kuumus matab hinge. Ühes maamõisas on koos inimesed, kes igatsevad ja ootavad leevendust. Midagi on väga vaja — äikest, sadu… —, mis viiks kaasa rõhuva tunde, teadmise raisatud eludest.

„Need, kes elavad sada või kakssada aastat pärast meid ja kes põlgavad meid selle pärast, et me elasime oma elu nii rumalalt ning maitsetult — nemad ehk leiavad abinõu, kuidas õnnelik olla, aga meie...” (A. Tšehhov „Onu Vanja”)

„Töö üksi ei päästa norutamisest ja lootusetuse tundest. See peab olema hingestatud kõrgema mõtte teadvustamisest. Selle mõtte leidmise igatsus on iga inimese südamesse pandud ja esineb seal kas selgemalt või ähmasemalt. Õnne igatsuse probleemi näeb Tšehhov juba alguses väärana, sest sellega paratamatult kaasnev õnne saavutamatuse tajumine viib jõuetusse, norgu, enese- ja teiste hävitamisse. Õnnepüüdluste saavutamatus ei vii hävitavasse meeleheitesse, kui selle asemele astuvad vaimsed väärtused kannatlikkus ja usk.”

Lavastaja Lembit Peterson

Kajastused

Tšehhovi kaalumine Katariina kirikus Maris Johannes (Sirp 16.11.2012)

OP: Onu Vanja (ERR 13.11.2012 alates 09:32)

Suvise mõisaelu vaimukused kütavad onu Vanja armukirgi Andres Laasik (25.10.2012)

Uksed, uksed… Madis Kolk (Postimees 23.10.2012)

Theatrum otsib elule mõtet Mari Hiiemäe (Äripäev 12.10.2012)

Tallinna Püha Katariina kirikus esietendub Tšehhovi „Onu Vanja” (ERR 12.10.2012)

Lavastaja loomingu materjal on ka näitleja looming Tambet Kaugema (Sirp 11.10.2012)

Maria Peterson: Tšehhovi teatrit ei saa sõnades kirjeldada Andres Laasik (EPL 10.10.2012)

Teatrisse: Onu Vanja (Vikerraadio 14.10.2012)

Onu Vanja (Raadio 4 11.10.2012)