Ma olen tuul

„Kas on nii, et kui ei tea, mida tahad, muutud tuuleks. Kui ei leia, mida tahta.” (Lembit Peterson)

Theatrumi uuslavastus „Ma olen tuul" on piireületav ja lummav lugu ühest äraminekust ja selle mõistapüüdmisest. Ja sellest, millise hinnaga tuleb lahkumine ja leppimine. „Ma olen tuul” vaatab sügavalt silma teemale, mis ei jäta kedagi ükskõikseks. Meil kõigil on oma suhe äraminekutega, mis võivad olla väiksemal või suuremal määral pöördumatud — kodust võõrsile, ühest seisundist teise või siis... päris ära, seitsme tuule teed.

Lavastaja Lembit Petersoni sõnul võlub teda Jon Fosse, „teadmatuse poeedi” loomingu juures „tema soov mängu ja teatri kaudu vaadata mitmete piiride, isegi universumi katte taha. Leida viis suhelda teispoolsusesse läinud lähedastega. Mõista ka neid, kellega oleme olnud eri meelt, käinud eri teed.”

Lembit Peterson: „Fosse oskab kirjutada nii, et tema näidendite tekstides ja siis ka laval, etenduses saavad ühel hetkel kokku minevik, olevik ja mõnes mõttes ka tulevik. See on teatri imelisi võimalusi, mida Fosse kasutab. Fosse tajub ja osutab meie pidevale suhtlemisele nii nende inimestega, kes siit just nagu läinud, kuid siiski elavalt kohal, kui nendega, kes pole sündinud ja keda võib olla rohkem, kui siit lahkunuid.”

„Ma olen tuul" on mingil moel Jon Fosse loomingu kvintessents. Selles on palju vaikust, mis mõjub muusikana, ja sõnu, mis justkui väga lihtsad, aga mille taga peituv maailm mõtlemapanev. „Ma olen tuules” läheb Fosse oma teed mööda kompromissitumalt sügavamale ja kaugemale, kaotamata samas huumorimeelt. Küsimused on ühtaegu lihtsad ja eksistentsiaalsed. Jon Fosse ise on nimetanud „Ma olen tuult" oma parimaks näidendiks.

Jon Fosse (1959) on norra kirjanik ja dramaturg, maailmas üks enim mängitud kaasaja näitekirjanikke, keda on nimetatud Samuel Becketti ja Harold Pinteri mantlipärijaks. Jon Fosse on kirjutanud üle 25 näidendi, mida on ette kantud rohkem kui 240 erineval laval 36 erineval maal. Theatrumis esietendus 2011. aasta septembrikuus Fosse „Üks suvepäev" Hiiumaal Tahkuna tuletornis.

Kui „Ühe suvepäeva” etendusteks sõitis Theatrum „maailma äärele” ja mängis oma ajaloo kõige väiksemas, 35-kohalises saalis Tahkuna tuletornis, siis „Ma olen tuul” kõlab suurtelt lavadelt. 25. jaanuaril esietendub „Ma olen tuul” 600 vaatajat mahutavas Salme kultuurikeskuses ning Theatrumi jaoks esmakordselt jätkub juba lavastuse esimene etendustetsükkel ka teistes Eesti linnades. Seega on Theatrum koos Jon Fosse loominguga ületanud järgmise piiri ja jõudnud kuhugi, kus pole varem käinud.

Õhtu teises pooles, etendusele järgnevas muusikalises osas kõlab sooloflööt. Mängib Tarmo Johannes. Flööti on nimetud inimese hingekeelte pikenduseks, läbi aegade on flööti peetud pilliks, mis suudab ühendust võtta anima või teispoolsusega. Kavas olev muusika ei püüa etendust ümber jutustada, lahti seletada ega illustreerida. See on mõeldud pigem kui iseseisev rännak või siis võimalus lihtsalt olla ja lasta mõtetel lennata.

Kõlab: Andé Jolivet, Toshio Hosokawa, Diego Ortizi ja Cristóbal Halffteri muusika.

Lavastus esietendus Salme kultuurikeskuses. Lavastust mängiti veel Võrus, Kuressaares, Pärnus, Haapsalus, Tartus, Türil ja ka Tallinna Püha Katariina kirikus.

TUNNUSTUS

„Ma olen tuul" oli 2013. aasta loomingu eest teatriauhindade sõnalavastuste žürii eriauhinna nominent.

Kajastused

Mõtteid loolisuse piiridest Aare Pilv (Sirp 30.09.2014)

Püha ilmumine Tõnu Õnnepalu (Sirp 19.12.2013)

Ott Aardam kodupubliku ees. Selle Teisena Kertu Kalmus (Saarte Hääl 20.02.2013)

OP: „Ma olen tuul" (ERR 12.02.2013 alates 10:03)

„Ma olen tuul" küündib sügavustesse, kompromissitult (Meie Maa 08.02.2013)

Mereliminekus võlub metafüüsika Andres Laasik (EPL 31.01.2013)

Mälestustes viivleb hääletu tuul Pille-Riin Purje (Sirp 31.01.2013)

Marius Peterson: hea, kui saab läbi 20-tonnise lavakujunduseta Andres Laasik (EPL 23.01.2013)

Olemise ja mitteolemise küsimused Mari Hiiemäe (Äripäev 18.01.2013)