Esietendus: söövitab.tuhk

Esietendus: söövitab.tuhk

Esietendus: söövitab.tuhk

TEGEMIST ON ARHIVEERITUD SÜNDMUSEGA!
Eelseisvaid etendusi vaata meie mängukavast

ESIETENDUS 23. APRILL 2022

Helilooja Tatjana Kozlova-Johannes
Libreto autor, lavastaja Liis Kolle (Maarja Kangro romaani „Klaaslaps” ainetel)
Stsenograaf, kostüümikunstnik Ann Lumiste
Koreograaf Kärt Tõnisson
Videokunstnik Sander Põldsaar
Valguskunstnik Helvin Kaljula
Grimmikunstnik Aimi Etverk
Helikujundaja Tammo Sumera
Lavastusala juht Margit Roosaar
Produtsent Svea Ideon-Marks

Esitavad:
Iris Oja (hääl)
Kärt Tõnisson (liikumine)
Tarmo Johannes (elektroonika, flööt)
Theodore Parker (elektroonika, elektrikitarr)
Ene Nael (spinett, klavikord, heliobjektid)

Etendus on ilma vaheajata ning kestab 1 tund ja 10 minutit.

Etendus on soovitatav alates 12. eluaastast.

* * *

– „Kuidas sa ennast tunned?”
– „Ma tunnen.”

Inimlikud seisundid nagu õnn, tervis, valu, mure, häda või isegi viletsus märgivad erinevate inimeste jaoks väga erinevaid enesetundeid. Ehkki seda võib olla raske uskuda, elab kusagil kindlasti keegi, kelle jaoks kunstküüne murdumine on sama suur tragöödia kui vähidiagnoos kellegi teise jaoks. Samuti leidub neid, keda karm haigus on suunanud elu armastama ja hindama. Kaotus ja lein võivad nii põrmustada kui õilistada, ent kuidas neist läbi minna? Kuidas edasi elada kehas, milles on toimunud kosmiline katastroof?
Näeme inimest, kelle sisemaailm on lennanud kildudeks, ka kõik ümbritsev näib talle fragmentaarne ja temast nagu nähtamatu seinaga eraldatud. Tegelane, keda kehastavad kaks etendajat – laulja ja tantsija – ei taju enam hästi iseennast ega välismaailma. Kuid ümberringi käib edasi elu ning ka tema peab oma eluga kuidagi edasi minema. Kuidas ta seda teeb, millele toetub?

Kuidas püüab ta end väljendada olukorras, mille jaoks sõnu „pole loodud”, kus sõnad on end näidanud „kasutu ja tähendustühjana”, nagu märgib Maarja Kangro oma 2016. aastal ilmunud romaanis „Klaaslaps”. Eelnenud söövitava, tuhastava protsessi käigus on tegelane muutunud läbipaistvaks, otsekui näidataks pidevalt ja kõikjal röntgenipilti nii tema füüsilisest kui psüühilisest sisemusest. Sellesse inimlaboratooriumi projitseerib ühiskond oma hirmud ja lootused. Kuid tegelane läheb edasi. Kõigele vaatamata.

Paralleelloome protsessis valminud muusikateatrilavastus kasutab häälitsuse, analoogse ja digitaalse heli, sõna, keha, liigutuse, objekti, instrumendi, valguse, projektsiooni ja ruumi sünteesi, et öelda öeldamatut ning väljendada sõnadega väljendamatut. Teos süüvib vaimsesse ja emotsionaalsesse seisundisse, mida määravad kehasse ja psüühikasse talletatud ning sinna lukustatud mälestused. Kuna need on igaühel väga isiklikud ja erilised, võiks vaataja end kanda lasta omaenda etenduse käigus tekkivatest emotsioonidest, et võtta kaasa just tema jaoks selles teoses peituv ning loodetavasti julgust ja lohutust pakkuv sõnum.

– „Kuidas sa ennast tunned?”
– „Ma tunnen.”
– „Siis on hästi.”
– „Ma arvan ka. Praegu.”

* * *
Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Tallinna Kultuuri- ja Spordiamet ja Kultuuriministeerium.

Produktsioon: Svea Ideon-Marks, Liis Kolle, Ann Lumiste koostöös Theatrumi ja Eesti Muusika Päevadega.