Hääled
TEGEMIST ON ARHIVEERITUD SÜNDMUSEGA!
Eelseisvaid etendusi vaata meie mängukavast
Jaan Kruusvall
“Hääled”
Lavastaja Lembit Peterson
Kunstnik Kristiina-Hortensia Port
Osades: Garmen Tabor ja Aleksander Eelmaa ning tšellist Johannes Sarapuu
Etendused toimuvad Esna mõisas: 2., 3., 9., 10., 11. ja 12. augustil kell 18.00
9. augusti etendusele on võimalik tulla ja Tallinna tagasi saada tellitud bussiga. Theatrumi sildiga buss väljub Mere puiesteelt kell 16.00. Teatripileti hinnale lisandub 12 eurot.
Kaks näitlejat ja tšello. Mees ja naine. Tüdruk ja poiss. Ema ja poeg. Õpetaja ja õpilane. Hääled meis ja meie ümber. Üksi teineteises. Ja vaikus kõige üle.
Pärast etendust on soovijatel võimalik jalutada Esna kabelisse ja kuulata seal Johann Sebastian Bachi süite soolotšellole Johannes Sarapuu esituses.
Esna asub keset Eestit. Sinna on umbes tunni või pooleteise tee Tallinnast, Tartust, Pärnust, Rakverest, Viljandist, Raplast… Esna mõis ei vaja ilmselt paljudele selle kirja lugejatest tutvustamist. Kui aga on neid, kes pole veel sinna jõudnud, siis on selleks nüüd hea võimalus, soovitame! Näha, kuidas osatakse erinevaid ajastuid ühes majas hoida, panna hoone korda nii, et ajalugu välja ei lõhu aga maja edasi elab. Võib kohale tulla veidi varem ja jalutada läbi metsa endise mõisakabeli juurde. Või teha seda pärast etendust.
Enne etenduse algust kell 18.00 tutvustab Filipp Kruusvall Esna mõisa ja teeb soovijatele väikese ringkäigu mõisas.
—
Metsaradadel ei käi enam keegi.
Need kasvavad vähehaaval kinni,
kattuvad samblaga.
Need võiks veel rääkida, mida näinud, kui oskaks.
Kuid kes oleks kuulaja.
——–
Kus viibid – ei suuda määrata koordinaate,
laius -, pikkuskraade.
Kus viibid – kas õigeski kohas, ei tea.
Kus viibid – ei suuda eales kellelegi selgeks teha,
ja keda see huvitabki.
Kas oled poolel teel või lõpus, ei tea.
Oled valel teel või õigel-määratul, teadmata.
Ühesõnaga – viibid teadmatuses,
oled küll nägija – kuulja, aga viibid teadmatuses
ja kuhu niiimoodi ennast välja murda,
kui ei suunistu lahinguväljal.
——
Ei huvita mind ükski näitemäng, ei mingid rääkivad
inimesed… õigemini – möödarääkivad – enam.
Üksik, vaikiv veel huvitab. Üksik, vaikiv, tõrkuv. Üksik,
vaikiv, tõrkuv, kes taganeb ukselt…
Sest…
Ei leia kusagil puhast inimsuhet.
Iseenesestmõistetavat liigikaaslust.
Inimene on inimesele võistleja, vaenlane.
Ainult osa on neid, kes ei taha teistest paremad olla,
näida…
Nemad võivad leida ühise keele, olla sõbrad, midagi
ühist ette võtta.
Ei alanda üksteist, vaid – aitavad.
Niisuguste leidmiseks jääb elu aegki lühikeseks.