Kogemus, mis puudutab: Theatrumi „UFO” kutsub vaatajat enda sisse vaatama
Eliise Maria Tammaru
Õhtuleht 5. september 2025
24.–30. augustil etendus Theatrumi saalis Ivan Võrõpajevi „UFO”. Kui tavapäraselt on seda lavastust nähtud suurejoonelises ja kergelt kõhedas Viinistu katlamajas, siis Theatrumi väike ja soe ruum muutis kogu atmosfääri koduseks ning lõi vahetu kontakti näitlejatega. Tekkis tunne, nagu istuksin päriselt samas ruumis nende inimestega, kes oma lugusid jutustavad. Mitte traditsioonilises teatrisaalis, vaid intiimses vestlusringis.
Lavale astub üks näitleja. Räägib loo. Lahkub. Siis tuleb järgmine. Ja veel üks. Kümme järjestikust monoloogi? Pärast pikka tööpäeva tundub see esmapilgul päris karm katsumus. Ka lavapilt on äärmiselt napp: vaid tool, mõned liivahunnikud ja raamid, millest näitlejad sisenevad ja väljuvad. Puudusid ka „tavapärased” dialoogid ja tegevused, mis aitaks mõtet etendusel hoida. Kõik sõltub üksnes sõnast, näitleja kohalolust ja vaataja enda valmisolekust kuulata.
Juba esimeste tegelaste juures saab kiiresti selgeks: see ei ole lugu UFOdest. Mitte keegi ei hakka kirjeldama hõbedasi taldrikuid ega mitme silmaga rohelisi mehikesi. Selle asemel jutustab iga tegelane, millist mõju kohtumine neile avaldas. Kuidas seetunne neid raputas või muutis.
Alguses tundus tüütu, kui iga uus tegelane rõhutas: „Ma ei olnud narkouimas” või „Ma ei ole hull.” Kui kolmas ja neljas tegelane sama väitsid, pööritasin juba silmi. Oleks tahtnud vastu hüüda: „Jah, ma usun teid, ma ei jaksa seda enam kuulata!” Aga võib-olla oligi see oluline. Võib-olla räägib see meie ajastust, kus igasugune „ebamugav” kogemus vajab kohe tõestust, et sa ei ole segane ega „laksu all”. See pidev vabandamine iseenda eest peegeldas väga tuttavat ühiskondlikku hirmu: mida teised minust arvavad?
Näitlejatööd olid kõik erinevad, aga võrdselt nõudlikud. Võrõpajev ei anna oma tegelastele võimalust varjuda mõne tegevuse taha. Siin pole kellegi teise õlga ega kiiret süžeepööret, mis päästaks. Iga näitleja seisab laval täiesti üksi, ainult teksti ja enda kohaloluga. Just see tegi lavastuse ka eriliseks. Mõned lood pugesid lausa valusalt naha alla. Näiteks stseen, kus Martin Erik Savi kehastatud tegelane rääkis vaikusest. Vaikusest, millest tänapäeva kiire elutempo juures kiputakse eemalduma. See hetk pani ka minu sees kõik vaikseks. Ma taipasin, kui väga ma ise seda rahu igatsen.
Lavatükk sobib igas eas vaatajale ning kõnetab nii noori kui vanemaid. Tundsin, et mida vanem on tegelaskuju, seda suurem on meievaheline empaatiline lõhe. Nooremate tegelaskujude puhul suutsin rohkem samastuda. See on ilmselt ka põhjus, miks osad lood ei mõjunud minu jaoks niivõrd tugevalt kui teised. Helvin Kaljula monoloog jäi mulle kaugeks. Mitte aga näitleja süül, vaid seetõttu, et mul puudus
tema monoloogiga kuidagi isiklik side. Usun, et see aga näitab, kui intiimne see lavastus tegelikult on: igaüks võtab kaasa need lood, mis teda kõnetavad, ja see ei ole tegelikult isegi halb, kui teised libisevad mööda. See ei ole viga, vaid pigem lavastuse loomus.
Lava visuaalne lahendus on küll napp, kuid väga kõnekas. Laval olev liiv vihjab justkui teisele planeedile. Samas raamid, mida näitlejad läbivad, võivad sümboliseerida nii piiri „selle” ja „meie” maailma vahel kui ka vaimseid raame, millest igaüks iseendas välja astub.
Otseseid vastuseid ei anta ning just see ongi etenduse läbiv stiil: lavastus ei paku valmis sümboleid, vaid kutsub vaatajat küsima „mida sina selles näed?”.
Kiidan väga lavastuse muusikalist külge. See kandis kogu etenduse atmosfääri ja lennutas publiku mõttega kosmosesse. Lavastuse helikunstnik Tõnis Leemets viibis ise laval, läbipaistva kardina taga, ja kujundas oma mänguga iga stseeni meeleolu. Juba enne etenduse algust suutis ta publiku vastavasse olekusse häälestada, mis oli tõesti imetlusväärne. Müstilist hõngu lisas pinisevat häält tegev instrument, mida ta näis käeliigutustega juhtivat. Kardina tagant ei olnud aru saada, kuidas see heli tegelikult sünnib. Muusika oli läbimõeldult seotud iga tegelase looga ja rõhutas monoloogide eripära.
Etenduse lõpp tuleb ootamatult. See ei ole „võti”, mis seletaks kõik ära, vaid pigem uus hingetõmme. Hetk, kus publikul palutakse uuesti kuulata ja vaadata enda sisse. „UFO” ei ole lugu kosmosest, vaid meist endist. Mitte sellest, mida inimesed nägid, vaid sellest, kuidas kogemus pani neid tundma ja kuidas meie, vaatajad, nende lugusid tajume.
Kuigi alguses olin skeptiline ja kartsin kümmet järjestikust monoloogi, osutus see elamus üllatavalt sügavaks. Etenduse ajal tundsin end nagu retkel. See pani mind oma mõtetest sügavamalt mõtlema ja aitas taasavastada väärtusi, mida kipun igapäevaelus unarusse jätma. Lavastus ei suru peale üht kindlat tõlgendust, vaid peegeldab igaühele midagi erinevat. Ja võib-olla ongi ufod siin lihtsalt ettekääne rääkida millestki palju inimlikumast: sellest, kuidas me iseenda sees elame ja millest ärkame, kui keegi meid korraks raputab.