„Stalker” püüab lisada Tarkovski maailma teatraalset poeesiat
Kaspar Viilup
ERR 21. juuni 2022
Autorid Andrei Tarkovski, Arkadi ja Boris Strugatski
Tõlkija Tiit Alte
Lavastaja Kalju-Karl Kivi
Lavastaja juhendaja Lembit Peterson
Kunstnik Ott Kangur
Valguskunstnik Helvin Kaljula
Helikujundaja Marius Peterson
Videokunstnik Tanel Topaasia
Produtsendid Ere Naat ja Jonathan Peterson
Osades Kristjan Üksküla, Maria Peterson, Ott Aardam, Leino Rei, Merlin Kivi, Tarmo Song, Maara Lambot
Esietendus 8. juunil Katariina kirikus
Andrei Tarkovski 1979. aastal valminud „Stalkeri” müüt kõnnib linateosest juba mitu sammu ees ning Eestis on sellest maksimum välja pigistatud. Rotermannis on üks tänav nimetatud Stalkeri käiguks, kus võeti üles ka mõned filmi tuntumad stseenid, korduvalt korraldati Eestis Stalkeri festivali, Noblessneris on avatud Stalkeri muuseum, tõenäoliselt valmib lähiajal ka suurem Stalkeri teemapark. Seejuures on isegi üllatav, et „Stalkerit” on Eesti teatrilavadel sedavõrd harva tõlgendatud. Aga kui meil on olemas nii tugev linateos, mis kuulub kahtlemata maailma parimate filmide hulka, siis kas meil on üldse neid lavastusi vaja?
Noh, sellele küsimusele on palju erinevaid vastuseid. Esmalt on kindel see, et kuigi eestlastele meeldib uhkusega rõhutada seost „Stalkeriga”, siis pika kestuse ja aeglase käigu tõttu pole suur osa inimesi seda ilmselt tänaseni lõpuni vaadanud. Siinkohal tuleb Kalju-Karl Kivi neile inimestele appi: kahe ja poole tunnisest linateosest on lavaversioonis jäänud järgi napp sadakond minutit, seega kärsitutel vaatajatel on võimalik end selle looga kiirkorras kurssi viia. Narratiivses mõttes ei jäta Theatrumi „Stalker” võtmemomente välja, seega sissejuhatusena Tarkovski maailma on see igati tänuväärt materjal.
Teisalt tuleb „Stalkerit” lavale tuues leida mingi uus vaatenurk selle filosoofilise algmaterjali tõlgendamiseks, sest Tarkovski peene filmikeele lahjendatud kujul kopeerimine on lihtsalt totter ja – ilmselt liialdamata – võimatu. Kalju-Karl Kivi jääb paraku poolel teel pidama: ta on küll lahustanud „Stalkerist” metsistunud looduse konteksti ja asetanud tegevuse täielikult mahajäetud tööstuskeskkonda, kuid samas säilib tal Tarkovski suhtes teatav aukartus. Ta küll mängib pisut linateose üldmuljet ümber, kuid markeerib samas üks-ühele filmist tuttavate tegelaste välimust, näoilmeid ja isegi hääletämbrit. Lõpptulemus mõjub seetõttu pigem koopiana.
Aga üritan end asetada korra sellise vaataja kingadesse, kes ei ole „Stalkerit” näinud, kes istub teatrisaalis maha ja on valmis kõigiks üllatusteks. Sellise teatrikülastaja jaoks on „Stalker” vaimustav lavastus: Tarkovski kolm peategelast Stalker (Kristjan Üksküla), Kirjanik (Ott Aardam) ja Professor (Leino Rei) on reljeefselt välja joonistatud, need karakterid üllatavad korduvalt ja hakkavad laval parimas mõttes elama. Ka lavastus ise on küllalt dünaamiline, liigutakse mööda Katariina kiriku erinevaid tasapindu, minimalistlikku lavakujundust kasutatakse kavalalt ning projitseeritud videod panevad ruumi tõeliselt elama. Kuigi lugu ise on küllalt stoiline ja sissepoole vaatav, suudab Kivi leida sealt üles suvalavastusliku hoo ja särtsu. Kui „Stalkeri” filmiversiooni juures jääb nn õuduka-potentsiaal kõige muu varju, siis Theatrumi lavastus suudab huvitavalt kombel ka selle veenvalt välja mängida.
Neil aga, kellel „Stalkeri” film alates avaminutites silme ees jooksma hakkab, tekib ilmselt mõningaid küsitavusi. Aleksandr Kaudanovski kehastatud Stalker oli Tarkovski ekraniseeringus paradoksaalne tegelane: temas kohtusid korraga lapselik vaimustus ja lootusetu melanhoolia, ta oli korraga nii habras kui ka jäik. Teda võiski vaadata kui müsteeriumi, kes sarnanes justkui Tsoonile, mida ta kogu südamest armastas. Kristjan Üksküla Stalker on lavastuse esimeses kolmandikus küllalt sarnane, vaikne ja endasse hoidev, aga samas jõuline ja kindlameelne. Ajapikku muutub ta aga rohkem shakespeare’ilikuks romantiliseks kangelaseks, kes õhkab poeetilisi mõttekilde ning žestikuleerib suurejooneliselt kui joovastunud armastaja. Kui filmis oli peakangelane lootusetult eksinud ja tupikusse jõudnud, siis lavastuse Stalker on pigem esineja, kes nõuab pidevalt tähelepanu ja kelle muredele on keeruline kaasa elada. Tõlgendusi võibki olla erinevaid, ma saan sellest aru, aga praegusel juhul tekib Üksküla karakteri ja Tarkovski loo tuuma vahel häiriv dissonants.
Põhiline muutus, mis Kalju-Karl Kivi lavastust punase niidina läbib, ongi rõhutatud poeesia. Tarkovski „Stalkeri” tegelased pidasid samuti filosoofilisi vestlusi ja sügavmõttelisi monolooge, kuid see mõjus orgaaniliselt ning oli selgelt vastavuses Tsooni kõheda-müstilise maailmaga. Lavastuses ei kanna aga kahjuks pikemad tekstiosad välja, vaatajana on keeruline haakuda tekstiga, mille taga pole lõpuni läbitunnetatud-läbielatud hinge. Pikemad monoloogid meenutasid isegi etluskonkurssi: kogu ülejäänud lavastus jäeti neil hetkedel otsekui kõrvale ja üks näitleja astus ette, et jutustada publikule üks allegoorne lugu. Tervik lagunes aga seetõttu laiali, muidu hoogne lavateos jäi pausile ja saalisolija jaoks lõhuti teatriillusioon.
Aga veelkord, mina ei olegi tegelikult selle lavastuse õige sihtgrupp. Tunnen Tarkovski „Stalkerit” läbi ja lõhki, see kuulub minu kõigi aegade lemmikfilmide hulka. Ongi alusetu eeldada, et mind võiks lavaversioon kuidagi jalust rabada ja üllatada ning laias laastus jäin ju tegelikult Kalju-Karl Kivi lavastusega rahule: lihtsate, praktiliselt olematute vahenditega suudeti mängida välja mitmed linateose võtmehetked, mille jaoks Tarkovski kasutas pompoosseid keskkondi ja filmimaagiat.
Küsimus on antud juhul aga just detailides, sest lavastamise käigus on läinud kaduma „Stalkeri” suurim voorus ehk ülim universaalsus. Tarkovski film puudutab pea igat vaatajat, seal püstitati eksistentsiaalseid küsimusi nii, et need jäid veel päevadeks vaikselt kuklasse kummitama ning nõuavad pärast vaatamist väikest jalutuskäiku tühjadel tänavatel, et nende mõtetega tegeleda. Theatrumi lavastus on aga kahjuks steriilsem, meile mängitakse ette küll samu olukordi, aga sügavam tuum jääb vaataja eest varju. Võimalik, et ajapikku mängib „Stalker” end sisse ja nurgad kuluvad iseenesest maa, sest potentsiaali on lavastusel küll ja veel.
Ent ma usun, et kõige olulisema eesmärgi täidab Kalju-Karl Kivi lavastus küll: mitmed inimesed lähevad pärast lavastust koju, otsivad üles „Stalkeri” filmi (seda saab kusjuures Youtube’st tasuta vaadata) ning vaatavad selle kas esmakordselt või uuesti ära. Peaks isegi sama tegema…