Lisete Tagen
“Kuningas sureb” on kui “lühike jalutuskäik õitseval alleel”
ERR 19. oktoober 2021
Uuslavastus
Theatrumi “Kuningas sureb”
Lavastaja Maria Peterson
Laval Lembit Peterson, Liina Olmaru, Sandra Uusberg, Laura Peterson, Tarmo Song, Ott Aardam või Marius Peterson
Esietendus 13. oktoobril 2021
1962. aastal Eugène Ionseco kirjutatud “Kuningas sureb” jõudis Eesti teatri lavalaudadele esimest korda alles nüüd, 2021. aastal. Varasemalt on Eestis lavastatud Ionseco näidendeid nii Eesti Noorsooteatris kui ka Theatrumis. Nende seas on olnud näiteks Ionseco “Ninasarvik”. Samuti ei ole Eugène Ionseco näidendid lavastaja Maria Petersonile võõrad, kuna Ionseco näitemäng “Kiilaspäine lauljanna” on varem lavastaja käe alt läbi käinud.
Lakooniline kahesõnaline pealkiri “Kuningas sureb” annab aimu, millest lavastuses juttu tuleb. Ühel maal valitseb kuningas, õigemini on ta seda kuningriiki valitsenud juba 400 aastat ning peab ennast surematuks. Täpsemalt mainib riigipea näidendis, et ta sureb just siis, kui ta seda ise tahab. Eks me kõik sooviks seda enda tahtmise ja äranägemise järgi teha. Nüüd aga on kuninga õukonnas levima läinud kuulujutud, et mees sureb täna, täpsemalt etenduse lõpus, kuid kuningas ise sellest midagi ei tea.
Paratamatult paneb hetk mõtlema, mida teha olukorras, kui tead, et sured lähima kahe tunni jooksul. Kellega veeta oma viimased hetked? Kas on midagi sellist, mida tahaksid veel enne surma korda saata? Hakkab pihta pidev läbirääkimiskunst, kus üks pool ei suuda ega taha uskuda, et tema viimane tund on käes ning teised, kes püüavad kuningale selgeks teha, et tema aeg on minna. Kuninga vastuargument suremisele on lihtne: tal lihtsalt pole selleks aega!
Nüüd hakkab kuningas aga mõtlema oma senisele elule. 400-aastane periood on absurdselt pikk, kuid kuninga end sõnutsi oli tema elu “kui lühike jalutuskäik õitseval alleel”. Pooleteise tunni jooksul toimub palju, kuid samas ei midagi ülemäära erilist. Kuningas ei suuda tõega silmitsi seista ning hakkab minut minuti haaval enda vaimset kui ka füüsilist tervist kaotama. Lõpuks asendab kuninga trooni ratastool.
“Kuningas sureb” sobib igasse ajaperioodi ning inimesed leiavad sellest miskit, millega samastuda. Ma kindlasti ei soovinud etendust vaadata koroonapandeemia kontekstist lähtuvalt, kuid paratamatult viis mõttelõng sinnani. Lavastuse keskne teema on surm ja mis seal salata, ka kuninga “vägevat” kuningriiki tabavad katkud ja hädaohud. Sõna “vägevat” panin meelega jutumärkidesse, sest valitseja ei saanud aru, kui täbar seis tema kuningriigis tegelikult valitseb: looduskatastroofid, pandeemia, inimeste massiline suremine.
Muidugi ei saa kiitmata jätta näitlejate head tööd. Lembit Peterson sobib kuninga rolli nagu valatult. Kuninga naiste rolli täitvad Liina Olmaru ja Sandra Uusberg on oma olekult ja loomult vastandlikud – jah, kuningal on kaks naist. Üks neist, Olmaru kehastatav kuninganna Margueritte’i roll meenutab kurja võõrasema, Uusbergi kuninganna Marie peidab endas ärahellitatud ja nunnut tütarlast, kes on harjunud kõike saama ning sõna “ei” on talle võõras. Pole ka ime, et esimene naine on kuri ja jalgadega kindlalt maa peal ning teine, kes väidetavalt oli kuningal esimesena südames, pakub mehele hoolt ja armastust.
Rohkem sõnalist rolli oleks soovinud Ott Aardami kehastatud valvurilt, sest natukene kurb oli Aardami vaikides seina ääres vaadata. Laura Petersoni kehastatud teenijatüdruk oli lihtsalt tore neiu ja tema ütlused ning põlvenõksutused tõid naeratuse näole. Kuningriigi arsti (kuid ka veel kirurgi, timukat, bakterioloogi ja astroloogi) mängis Tarmo Song, kes oma huntkriimsilmaliku olekuga kandis hästi enda ameteid edasi.
Lõpetuseks au ja kiitus lavastaja Maria Petersonile, kes on suutnud Ionesco tekstist välja võluda midagi, mis ei ammendu enda igavuses ning tõlkija Marius Petersonile, kelle tõlgitud tekst ei olnud kohmakas ega raskesti mõistetav.
Theatrumile iseloomulikult oli lavakujundus must ja sünge. Rõõmutule etendusele tõid värve ja veidi särtsu kuninganna Marie kostüümid.
Ehk ootasin ma lavastuse lõpust midagi enamat, kuigi see oli algusest peale selge, et kuningas sureb. Võib-olla oli see minu naiivne lootuskiir, et toimub midagi teistsugust. Ehk saab kuningriik jalad alla ning vihmapilvede tagant ilmub nähtavale päike? Seda siiski polnud. Aga kas peakski olema? Ilmselt mitte, sest meile kõigile on antud aeg elamiseks ja ühel hetkel saab see lihtsalt otsa.