Jon Fosse „Näitemängust”
Keiu Virro intervjuu Lembit Petersoniga
Eesti Päevaleht 23. detsember 2025
Räägime teie uuslavastusest, Jon Fosse „Näitemängust“. See on kolmas kord, kui Fosse näidendit lavastate. Minu jaoks oli kõige suurem üllatus see, et Fosset on võimalik teha humoorikas võtmes.
See ongi nagu uus hingus tema loomingus. Teatav kerguse osakaalu suurenemine. Mitte kergluse, ei. Eksistentsiaalse ängi tunne on ikka. See on „uus” Fosse. Ta on olnud rohkem ängi peal, aga seekord on ta huumorit rohkem avanud. Tal on alati siiski olnud omapärane huumor, mis on varem olnud raskete teemade taga peidus.
„Näitemäng” on natuke nagu järelekatsumine, järele proovitakse inimestevahelise armastuse näilikkust või kindlust. Seda, mis jääb tõeseks, on „päris”. Seal on kail laeva ootel vanem abielupaar, kes soovib vanemas eas lõpuks ära teha edasi lükkunud ja kaua oodatud pulmareisi. Ja salaja kihlunud noored, kes tulevad katsetama, kas kihlus on päris. Ja mis saab edasi.
Näitemängu käigus, mida laevale tahtjad peavad vaadates ja osaledes kaasa tegema – sest nii on „Näitemängus” kirjas… –, ilmutub, kus oma suhetega tegelikult ollakse. Lõpuks saavad kõik soovijad laevale. Ja laevareis on nagu transformatsioon.
Fossega kohtusime 2011. aastal Bergenis, kui ma lavastasin tema „Ühte suvepäeva”. Vestlesime tõlgi vahendusel viis tundi, tema nynorsk’i ja mina eesti keeles. Oleme temaga olnud kirjavahetuses juba 11 aastat. Meil oli hea kontakt, aga vahepeal meie suhtlus katkes. Siis lugesin, et ta on katoliiklaseks saanud. Ta võrdleb oma kirjutamist palvega. Ta rohkem nagu kuulab seda, mida talle antakse. Fosse on märkinud „Näitemängus” teksti pausid, pikad ja lühemad. Ta märgib need nagu muusikalisse partituuri. Need ei ole psühholoogilised pausid. Nende kaudu ilmutub vaikus, kes on otsekui peategelane. Inimeste ja vaikuse vahel tekib suhtetoime.
Foto: Anneli Ivaste
Fosse varasemad teosed „Üks suvepäev” ja „Ma olen tuul”, mida lavastasin, käsitlevad inimese omatahtsi lahkumist siit elust. Kui lugeda Fosse Nobeli kõnet, siis ta ütleb, et tal on olnud vahepeal vaev, et ehk keegi arvab, et ta sel moel kuidagi õigustab enesetappu. Aga kui ta on saanud vastukaja, et tänu tema teosele on keegi jätnud selle tegemata, on ta olnud väga rõõmus.
Ta ütleb: „Olen tegelikult alati teadnud, et kirjandus võib elu päästa, võib-olla on see päästnud ka minu elu. Ja kui minu loomingust on kellegi elu päästmisel abi, siis ei saaks mind miski muu sellest rohkem rõõmustada.”
Alustekst võimaldab sisse lugeda väga palju ja väga erinevalt olenevalt sellest, millise taustaga lavastust vaatama tulla. Kultuurirahastuse taustal võib sinna küllap isegi poliitilise peegelduse sisse lugeda?
Jah, miks mitte. „Näitemäng” on metateatraalne, mõnes mõttes nagu peegel peeglis. Fosse koordinaatteljestiku autorid, kes on teda mõjutanud, on Tšehhov, Beckett, Maeterlinck ja Ibsen. Samas ei sarnane ta kellegagi neist. Otsing on neil sarnane. Ometi on kõigi nende vaikus erisugune. Ja see, kuidas vaikuses aeg kulgeb.
Kunagi taipasin, et heas näitemängus peab olema midagi, mis on püha, ja midagi, mis seda ohustab. See haarab meie tähelepanu ja kütkestab, see huvitab meid tõeliselt. Näiteks vaadates tsirkuseartisti, kes ilma julgestuseta köiel kõnnib, hoiavad inimesed hinge kinni. Sest elu on püha ja midagi ohustab seda – see loob tõelise pinge. Aga… mille nimel ta elu ohtu seab? Mis õigustab enesekaitseinstinkti vastu minekut?