Meelis Oidsalu
„Ühe perekonna totaalne allakäik”
Postimees 2. märts 2020
Kõrgtehnoloogilise tehisnaise ja lihast-verest meesterahva vaheline romanss on tänapäeva kultuuris vaat et üks tüvilugudest. «Ex Machina», «Her», «Westworld» – need moodsad Pygmalioni müüdi teisendid kajavad läbi ka Andri Luubi autorilavastusest.
«Felicitas» on Luubi loomingulise karjääri ühe süngeima, suisa ehmatavalt julma lõpuga: iduettevõtjast luuletaja Tarvi (Jan Uuspõld) jääb ilma nii oma tehisnaisest, kaunist koduabilisest Felicitasest (Riina Maidre) kui ka pärisnaisest Janast (Liina Olmaru). Viimane pannakse pärast kujuteldava eesriide kujuteldavat langemist tõenäoliselt vangi, sest ta tapab Felicitast hooldama tulnud tehniku (Helvin Kaljula).
Tehnik teeb saatusliku vea, viskab nalja Jana robotipelguse üle ise korraks robotit teeseldes. Vaatajana oleksin ehk eelistanudki selle nalja kaheti mõistetavana hoidmist, autorina pidi aga eesti kaasaegse näitekirjanduse üks olulisemaid ja huvitavamaid loojaid Andri Luup hoolitsema selle eest, et Jana oma tohutu frustratsiooni välja saaks elada.
Jana ei kadesta Felicitast mitte ainult kui nooremat ja võimekamat konkurenti, vaid näeb naisrobotite liigis eksistentsiaalset ohtu naissoole. See pole tüüpiline pelgus AI vastu, sest need omadused, mis Tarvit Felicitase juures võluvad, pole ju üleinimlikud, vaid vastupidi, lihtsalt inimlikud.
Moraalne imperatiiv
Felicitas ei ole mitte ainult võimekam kui Jana, vaid heatahtlikum, ja ses tähenduses hoopis inimlikum Janast. Felicitas on kõndiv ja kõnelev moraalne imperatiiv ja ses plaanis sarnaneb ta pigem Sonja Marmeladovaga Dostojevski «Kuritööst ja karistusest» kui eelnimetatud ulmefilmide kangelannadega. Felicitas on ostetud majapidamist koristama, aga tema tegelik funktsioon Liivade perekonnas on moraalset laadi; sellist elavat etteheidet ükski mõistusega inimene endale kodumasina pähe ei ostaks.
Võib-olla mõtlen siin üle, igal juhul on Felicitas Jana jaoks liiga ennustamatu ja võimekas, naine adub kiiresti, et robot-tšikk on temast pea igas kategoorias üle ja et tema kallis Tarvi on kodumasinale lihtne saak. Jana mõrvarliku viha taga võib kahtlustada ka hirmu sellise suhtemudeli ees, kus tüütuks muutunud naisel on võimalik hääl lihtsalt maha keerata nagu teleril. Seda pulli Felicitase peal esimeses vaatuses rõõmsalt ka tehakse.
Esimene vaatus kurba lõppu ei ennusta, Felicitas kohaneb veidi kohmakalt perekond Liivade majapidamisega ja see teeb Jana sõbrannadele, sotsioloogist Kajale (Maria Petersoni üllatav ja samavõrd veetlev ümberkehastumine) ja tõlgist Sirlile (Külli Reinumägi) kõvasti nalja. Õigupoolest ongi «Felicitas» kodumasina peal toime pandud koduvägivalla lugu. Jana on masina suhtes armukadedalt kontrolliv, Kaja asub robotit kooliplikalikult kiusama, Sirli aga kuritarvitab robotikest moraalselt, kui talle oma suhtesaladusest pihib. Tarvigi kasutab kodumasinat ebasihipäraselt, tehes temast endale elukaaslase.
«Felicitase» puhul rõõmustab, millise hoolega on nii autor kui ka näitleja roboti (täpsemalt «aborgi») sättumused ja olukorra läbi mõelnud. Riina Maidre on end seadnud sooja, hingestatud robotlikkuse režiimile. Tema tegelase pealisülesanne on igas uues suhtlusolukorras uudishimuliku heatahtlikkusega kohaneda. Naise silmis on peale arukuse näha ka hingestatuse helki. Pole siis ime, et luuletajahingega, ent kirjanduslikult andetu Taavi temasse kohe kiindub.
Luubi jackpot
Ma ei ole tükil ajal üht näitlejat sellise kaasaelamisega jälginud, kahe tunni jooksul avastasin end Maidret samasuguse uskmatusega kaemas, nagu need teised tegelased seal laval Felicitast jõllitasid. Lavastuses on mitu momenti, kus Maidre nägu väljendab millegi ootamatu taipamise emotsiooni – see on miski, mida arvutilt ei ootaks ja mis ennustab aparaadi iseseisvumist. Teadusliku fantastika või ulme valda «Felicitast» siiski ei liigitaks, Maidre võimsa esituse tõttu jääb tema tegelane küll lavastuse dominandiks, ent katsejänese rollis on ses loos hoopis inimesed.
Jana liikidevahelisest vihast oli juba juttu, aga sama palju, kui tema suutmatus kontrollida Felicitases toimuvat, frustreerib teda suutmatus kontrollida abikaasa Tarvit. Õigupoolest mõjub hirm tehisintelligentsi ees siin naeruväärsena, sest oma abikaasat mõistab Jana sama vähe ja tema iseseisvust vihkab sama palju kui selle roboti oma. Olen ka ise imestanud mingeid tulevikutehnoloogia podcast’e kuulates, kui pikalt ja nüansseeritult võivad inimesed rääkida hirmust tehisolendite ees. Liigikaaslased tunduvad nii kindlasti armsamad, aga kas ka lähedasemad ja vähem hirmsad? Kahtlen. Kuigi, nagu Luup edukalt näitab, ütleb selline eksperiment üht-teist ehmatavalt olemuslikku just täiesti ulmevabade argipäevasuhete kohta.
Eriti hästi paljastab Liivade peremudeli tehnoloogiline lisandus Maria Petersoni tibi-sotsioloogist Kaja tegelase vastuolu. See teadlane väidab end lähenevat kaunile kodumasinale ametialase uudishimuga, osutub aga oma uudishimu realiseerides primitiivse võimutungi ahvilikuks ohvriks. Teadlases ärkab selle eksperimendi käigus üsna kiiresti primaat, tärkab seltskondliku veetlusega looritatud ja seda õõvastavam domineerimisvajadus, karjainstinkt, mida kõige puhtamal kujul võib kohata laste juures.
Teises vaatuses mängitakse maha üsna pikk tsitaat Jim Jarmushi filmist «Dead Man». Taavi palub Felicitasel oma kõvakettalt üles otsida üks dialoog ja seda temaga koos esitada. Felicitas teeb seda hingestatult ja Tarvi mõistab, et on enda valdusesse saanud täiusliku mänguasja, kes võib olla võimeline mehe vajadusi rahuldama ka mängulises-loomingulises võtmes.
Seega pole Felicitas mingi käsutäitja, vaid üliinformeeritud ja väleda taibuga mängukaaslane. Veetlev pealekauba. Seks robotiga siiski teemaks ei tule, enne saab Janal kannatus otsa ja Felicitasel garantiiaeg läbi või oli see vastupidi, mine võta kinni.
Viimasel ajal on seoses teatrite rahastamisega diskuteeritud selle üle, ega lõõgastavat meelelahutust pakkuvatele teatritele äkki liiga ei tehta. Andri Luubi uuslavastus tõestab, et meelelahutuslikkus, sisuline läbitöötatus ja näitlejameisterlikkus pole vastastikku mitte üksteist välistavad, vaid võimendavad omadused
Eraelus ma teatrisoovitusi eriti anda ei julge, tundmata piisavalt oma suhtluspartnerit ja tema teatrimaitset. «Felicitast» julgen soovitada ka täiesti võõrale inimesele, siin on nii esituslikke kui ka teemakäsituse kihistusi turvaliselt palju, samas pole Luup oma isikupäraseid väljendusvahendeid kuidagi keskpõrandale kokku kuhjanud, näeme temale tüüpilist veidi nukufilmilikku näitlejarežiid, kohati justkui kehvas telepildis hakitud või hanguvat miimikat näitlejate nägudel. Kuidagi on Luubil õnnestunud tõmmata jackpot ja teha lõbus koguperetükk ühe perekonna totaalse allakäigu teemal.