Tõnu Seero
Theatrumi kompromissitu Antigone
Õhtuleht 17. märts 1998
Theatrumi värskele lavastusele ”Antigone”, kus nimiosalist mängib Maria Peterson ja Kreoni Aarne Üksküla, on mõnedki kriitikakorüfeed juba tunnustust jaganud. On isegi öeldud, et Maria Peterson on kõige loomulikum ja vanuse poolest sobivaim Antigone kehastaja, keda kunagi nähtud.
Tahtmata kuidagi pisendada kogu trupi näitlejate tööd, kõneles ”Õhtuleht” stiilse ja täpse lavastuse nimiosalise Maria Petersoniga, kes ise kujutleb Antigonet natuke tõmmuma ja väiksema tüübina.
”Ma ei tea ise ka täpselt, miks teatri õppetooli valisin,” tunnistab Maria. ”Lõpetasin keskkooli, Tartusse ei tahtnud minna, mõtlesin, et lähen humanitaarinstituuti. Olin enne kõiki teatriõppe eksamitöid näinud ja mulle need meeldisid. Lavakasse ei tahtnud minna, sest ma pole päris kindel, kas tahan eluaeg näitleja olla; instituudis on aga võimalik õppida keeli ja muudki.”
Antigone tuli kevadel
”Eelmisel kevadel pidime ise otsima katkendeid, mida esitada tahame. Valisin ”Antigonest” stseeni Ismenega. Materjal pakkus teistele huvi ja hakkasime seda õppetööna tegema,” meenutab nimiosatäitja. ”Lavastuse proovid algasid jaanuaris.”
”Antigone” sisemine pinge on saalisistujail selgelt tajutav. Maria ise arvab, et näitlejas endas ei tohiks pinget olla, küll aga tema kehastatavas tegelases. Allakirjutanu märkas Antigone silmade head tööd ja arvas ekslikult, et selle on lavastaja niiviisi määranud. ”See, et nüüd vaatan sinna või nüüd Kreoni, pole siiski nii täpselt paika pandud,” selgitab aga Maria.
Sisemise jõuga lavastusele on ette heidetud, et Antigonel pole tundepurskeid. Maria: ”Ülesanne on võetud teisiti. Kui need tegevuse käigus ei teki, siis pole mõtet neid markeerima hakata. Kui tekivad, siis tekivad, aga niisama laval karjuma ja ringi kargama hakata ei pea ma õigeks.”
”Püüan minna mööda Antigone mõtte– ja tegevusloogikat,” selgitab noor näitlejanna. ”Lähtusin rollis sellest, et Antigone tegutseb südametunnistuse järgi ega lähe kompromissidele. Kui ta summutaks oma südametunnistuse hääle, ei oleks ta enam Antigone.”
Roll annab energiat
Ta ei eita, et ”Antigones” võib näha ka põlvkondade konflikti, kuid see pole peamine. Maria ei mõista Kreoni hukka ega Antigonet lõpuni õigeks.
Aarne Üksküla on ”Antigone” lavastuseni olnud Maria õppejõud, mitte aga lavapartner. Lavastust vaadates tundus, et Üksküla on noortele väga delikaatne ja soe partner.
Maria kinnitab, et loomulikult on kogenud ja vähemkogenud näitleja vahe tuntav, ja jätkab soojalt: ”Üksküla aitab meid laval palju. Ta on hea näitleja ja väga hea partner.”
”Antigone mängimine annab mulle energiat ja osale mõeldes saan inimesena palju juurde,” ütleb ta. ”Mulle meeldib mängida siis, kui saalis pole väga palju inimesi, kes vaatavad, kuidas ma mängin, kuidas mu käsi liigub, kuhu istun. Tahaksin, et vaadataks Antigone lugu, seda, mida öelda tahetakse, mitte seda, kui hästi keegi mängib.”