Pille-Riin Purje: “See laps” pakub traagikat ja koomikat samas hingetõmbes

Pille-Riin Purje
„See laps” pakub traagikat ja koomikat samas hingetõmbes
ERR-Kultuur 8. oktoober 2019

Joël Pommerat
“See laps”
Lavastaja Maria Peterson

Kunstnik Lilja Blumenfeld, valguskunstnik Priidu Adlas, videokunstnik Alyona Movko, helikujundaja Tõnis Leemets.

Osades: Rea Lest, Indrek Sammul (Eesti Draamateater), Liina Olmaru, Anneli Tuulik, Helvin Kaljula, Tarmo Song, Kristjan Üksküla (Tallinna Linnateater) või Risto Vaidla (NUKU), Leonhard Sass Taalmaa, Rauno Jonas Küngas, Leene Vugts või Sesame Feenstra. Esietendus 2. oktoobril Theatrumi saalis.

Theatrumi uuslavastuses “See laps” on teises pildis viiv, mil tütreke patsutab isale õlale ja ütleb: ära ole kurb. Laps ulatub vaevu isa õlani. See lapse žest võiks mõjuda liigutavalt, armsalt ja natukene naljakalt, eksju. Aga samas äraspidiselt, absurdselt, kohatult – kas ei peaks hoopis täiskasvanu, lapsevanem olema see, kes väikest inimest julgustab. Ja kui arvestame, et isa ja tütar elavad lahus, on teineteisele võõraks jäämas või juba jäänud, teeb selline lapsekäe puudutus hingele hoopiski valu.

Täpselt nii vastakalt mõjubki Maria Petersoni lavastus. Kümme nappi stseeni laste ja vanemate suhetest, kus lausete ja sõnade vahel ääretult palju ütlematajäetut, allaneelatut. Ülimalt kõnekaks on vormistatud tegelaste paiknemine lavaruumis: eelkirjeldatud puudutus sööbib mällu erandlikuna, distants pereliikmete vahel saab märgatavaks. Vahel seisatatakse reaalse vaheseina taga, enamasti aga ollakse samas ruumis, näiliselt lähestikku, ent teineteisest tähtedekaugusel. Silmad mahalöödud, liigutused heidutavalt kentsakad, ligimest kord dresseerides, kord tõrjudes. Meeli mõjutavad varjude uneline liikumine stsenograafias, taevalaotusega videokujundus, mõtlik õhulisus muusikas. 

Köidab näitlejate ansambli peenhäälestusega mängulaad. Traagika ja koomika mahutamine samasse hingetõmbesse. Vaoshoitud distantseeritus, karge kõrvalpilk, lähisuhete manipulatsiooni, enesehaletsuse ja ego mehhanismide lahkamine täpsete, teravate skalpellilõigetega. Aga ometi nii, et tundlikkus ei haju, valunärvi tuimestavat narkoosi ei kasutata. Ja seda stiili hoiavad kõik osalised: seda defineerimatut erapooletuse ja tundlikkuse, pingestatuse ja kerguse ühtesulatamist.

Esietenduse järelväes püsib mälus mõjusaim Liina Olmaru neljas erinevas ema-rollis, sekundi murdosa vältel helistikke teisendades. Rõõm on jälgida, kui puhtalt ja täpselt liigub Rea Lest viies eriilmelises, erinevas ea, elukogemuse, hingeilmaga osas, ühe puhul jäin suisa kahtlema, kas see ikka on sama näitleja. Põnevalt timmib Indrek Sammul kolme isa üksilduse ning isekuse variatsioone. 

Aga nagu öeldud: iga osalise iga lavaviiv on viimistletud, aga elus. Kaasa arvatud perekonnastseene kõrvalt seirama või reguleerima sunnitud ametnikud. Rääkimata kolmest erinevas vanuses lapstegelasest, kes loovad eheduse, ilma et lahtuks karge lakonism. 

Maria Petersoni lavastus “See laps” äratab äratundmisi. Viimane, kümnes pilt, ei ole ju kaugeltki õnnelik lõpp. Aga on ometi lahendus.

viide allikale