Niina Kontsharenko (Tõlkinud Aili Künstler)
Õudne ja naljakas
Puskin. “Väikesed tragöödiad”
SIRP 16. jaanuar 1998
Nii määratles oma Puskini “Väikeste tragöödiate” lavastuse iseloomu Lembit Peterson. See, et mahult väikestes “dramaatilistes stseenides” (nagu poeet oma teost esialgselt on nimetanud) on juttu
“õudsest”, on krestomaatiliselt teada. Nagu klassikalistes tragöödiates, tõusevad siingi esile olemise põhiküsimused: elu – surm, hukutav kirg, inimese missioon. Kõik neli tragöödiat lõpevad surmaga, mis lahendab viimse piirini jõudnud lõkkele löönud kired (kannatused). “Peos katku ajal” ei pärga küll surm tegevust, kuid on algusest peale kõigile tragöödia osalistele ette määratud.
Kui Aleksandr Blok 1921. a. auditooriumi ees Puskinist kõneldes lausus: “/—/ naljakas Puskin,” siis kuulajad kangestusid. Tookord kõlas see avastusena, ennekuulmatu tõena.
Peterson mõtestab lahti “Väikeste tragöödiate” dramatismi, kuid toob vaatajani ka nendes peituva koomilise alge. Väike tähelepanek: alapealkiri “Stseene Shenstone’i tragikomöödiast “The Covetous Knight”, mis juhatab sisse tragöödia “Ihnus Rüütel”, on andnud lavastajale kätte õige võtme kogu lavastuse tarvis.
THEATRUMi saali väikesed mõõtmed häälestavad kammerlikule vastuvõtule, lähedusele publikuga, usalduslikule jutuajamisele. Walsingham (Mart Johanson) “Peos… ” ärkab oma õnnetusi meenutades otsekui õudusunenäost. Tema kannatusi väljendavad silmad, intonatsioon, eriti aga käed. Rolli plastiline lahendus on sedavõrd väljendusrikas, et kui “peatada kaader”, poleks näitleja poosi järgi tegelaskuju olemust (klassikuuluvust, hetkemeeleolu) raske ära arvata.
Don Juani esimene tulek: Juhan Ulfsaki esituses on Don Juan ilus ja elegantne, tema liigutused kiired, tormakad ja kerglased. Neid käivitab lõbujanu. Teener (Mart Aas) on, vastupidi, maalähedane, talupoeglikult asjalik, kohmakas, rolli rütm on tahtlikult aeglustatud. Tegelases ei ole midagi juhuslikku, läbi on mõeldud väikseimadki detailid. Isegi Leporello kaabuservad, erinevalt peremehe omadest, on allapoole lontis. Lavastaja kasutatud kontrastiprintsiip rõhutab tegelaste vastassuunalisi püüdlusi. Selles suhtes väärib tähelepanu “Peos..” stseen vaimulikuga (Marius Peterson). Ta on mustas, liikumatu, tema ümber lainetab peoliste kirev summ. Purjus seltskonna kakerdamise taustal mõjub vaimuliku tardunud kogu teistsuguse elu, teistmoodi ellusuhtumise märgina.
Plastiliselt väljendusrikkaim on ihnus rüütel Leino Rei kehastuses. (Sellistel hetkedel meenub S.Jurski, M. Tsehhovi mantlipärija arvamus zesti sisukuse kohta). Tema zestid on õigustatud, dikteeritud näitleja läbielamistest. Kõik Leino Rei ihnsa rüütli tunded on kulla teenistuses. Kord käsi üles tõstes, kord südamele surudes palvetab ta oma ainsa jumala poole, kes asendab talle kõiki maiseid hüvesid. Auväärse ea tõttu on tema liigutused aeglased, kord üles, kord publiku poole sirutuvad käed näivad tohutu suured. Iga sõrm on nagu ta haige hinge närv ning elab oma elu. Tema könksus, kire küüsis kujust õhkub õõva. Vältimatult tuleb meelde Vahtangov, tema viis eredalt edasi anda pisimaidki hingeliigutusi.
Tegevuskäik markeeritakse sageli pantomiimiga, sellest on lihtne aru saada. Leino Rei pantomiimi fooniks on ihnsa rüütli varakambris avatavate kirstude hääl. Laval pole ühtki rahalaegast, muide, ka “Mozartis ja Salieris” pole klaverit.
Marius Petersoni käeviibe Mozartina — ja voogab muusika, justkui helilooja enese esituses (samal ajal istub näitleja tavalise laua taga).
Koomiline alge ilmutab end paljudes huvitavates leidudes. Poja peale tulivihane parun (“Ihnus rüütel”) viskab tollele kinda. See heidab isale tamburiini, millega on just hertsogit saatnud. Parun, kes jaksab vaevalt kahe käega mõõka hoida, tõstab selle üles koos tamburiiniga, mis kõriseb nagu titekõrin. Olles käed Donna Anna embamiseks välja sirutanud, pigistab Don Juan silmad juba ette mõnutundes kinni. Nii ta seisabki mitu sekundit ootuses, samal ajal kui tema ihalusobjekt ta jalge ees minestuses lebab. (Ta paljastas Donna Annale oma nime – ja avas süle.) “Peos…” on üks noor mees nii purjus, et talle õlule visatud pintsak rabab ta jalust.
Tragöödia “Pidu… ” on koomilise elemendi poolest erilisel kohal. Et luua tõepärast hukatusliku katkuootel peo atmosfääri, on lavastaja suurendanud peoliste arvu, andnud igale neist kindlad jooned, lasknud käiku kõikvõimalikud naljakad detailid. Peolised, surm silme ees, raputavad järelejäänud lühikeses elus endalt kõik ühiskonnas käibivad normid. Kirju hõlsti ja helesinise mütsiga mees (Leino Rei) toob kuuldavale mingeid segaseid loomahääli, äratuntavaim neist on eesli oma. Joobnud tüdrukud hakkavad sellele ebaeeslile kordamööda igasugustes sündsusetutes poosides kaksiratsa selga ronima. Üks tüdruk on peole tulnud, naljakas mänguasi lõa otsas, teine organiseerib konfettidest ilutulestiku, kirju hõlstiga tegelane vahetab ampluaad, hakkab vilespilli puhuma. Järsult ja ootamatult, nagu nähtamatu külalise märguande peale, vakatavad kõik.
Tähelepanu tõmbab endale misanstseenide range geomeetrilisus. Peolised moodustavad poolringi. Iga rääkija on tahtmatult kohe tema ümber istuvate inimeste (ja vaatajate) tähelepanu keskmes. “Kivist külalises” on Laura külalised asetatud diagonaalis üle lava. Üks neist, Don Carlos, Don Juani tulevane ohver, istub seljaga publiku poole. See mõjub saatuse ettekuulutusena.
Tegevusaeg on esitatud väheste, kuid tõepäraste detailide kaudu. Kõrk hertsog (Marius Peterson) “Ihnsas rüütlis” on andunud muusikanaudingutele. Marius Peterson hoiab käes viola da bracciot, nimelt see pill oli XV – XVI saj. vahetusel Hispaania õukonnas kasutusel. Lavasügavuses keskele paigutatud peegel on oluline lavastajamõtte kandja. Lavale tulnud näitlejad peegelduvad selles, nad kasvavad nagu välja olematusest, teisest reaalsusest ja kaovad samasse.
Humanitaarinstituudi tudengitega tehtud lavastus on täisväärtuslik professionaalne töö. Näitlejameisterlikkus annab tunnistust kindlasuunalisest koolist. Noortele näitlejatele oli kaasategemine tulus – nad said end proovile panna korraga mitmes ampluaas. Mart Aasa kadedast Salierist saab Don Juani lihtsakoeline teener, siis ilmub ta “Peos…” suurilmakeigarina. Thea Luik tuli suurepäraselt toime Donna Anna rolliga, tuues vaatajateni usutavalt tõsipiduliku väljapeetuse Don Juaniga tutvumisel, sukeldudes “Peos…” purjus lõbususse. Marius Peterson proovis ära suurilma senjoori, geenius Mozarti ja preestri rolli.
Pimedas saalis äkki maad võtnud vaikus lõpetab loogiliselt “Väikeste tragöödiate” tsükli (tegevuse ajal ja pidu teesklevate tragöödiate lõpus kõlas hispaania vanamuusika. Seesugune finaal äratab vaataja mõtlema…