Ave Palm. Godot’d oodates

Ave Palm
Godot’d oodates.
Kultuur.info 6. september 2019

On hilissuve kohta harjumatult soe õhtu, kui astun Theatrumi teatrimaja poole, et minna vaatama EMTA lavakunstikooli ja Theatrumi koostöölavastust “Godot’d oodates”. Saal on välja müüdud. Publikus leidub nii mõnigi prominentne isik. Kardinad avanevad ning publikule avaneb vaade minimalistlikule lavakujundusele – üks puu, üks kivi ja rohuga kaetud lavalauad, mille läbib diagonaalis külavahetee. Kivi peal istub Estragon (Jan Erik Ehrenberg) ehk hellitava nimega Gogo, kes proovib püsiva järjekindlusega ühte kinga jalast tõmmata, aga tulutult. Temaga liitub Vladimir (Kaarel Pogga) ehk Didi ning käima läheb üks lõputu ootamise, igavuse peletamise, kummastavate kohtumiste ja elu mõtestamise pöördliikumine.

“Lähme ära!”

“Ei saa.”

“Miks?”

“Me ootame Godot’d.”

“Õige küll.”

Need sõnad, mis kõlavad läbi etenduse mitmel korral, seovad selle ühtseks spiraalina keerduvaks tervikuks. Ainult et spiraal ei vii pidevalt samasse kohta tagasi. Isegi kui sõnad korduvad, on olukord muutunud iga kord pisut kehvemaks. Paratamatult toimub pidev liikumine kaose poole. Ometi ei saabu päris kaos kunagi, samamoodi nagu ei vii ootamine igatsetud tulemuseni. Ühe mündi kaks poolt vahelduvad dünaamilises rütmis ning vaatajal on võimalus kaasa elada tegelaste igale meeleheite, uudishimu, kangekaelsuse, heldimuse, usaldamatuse ja üksmeele avaldumise hetkele. Me kohtume nendega ootamise keskel ning lahkume neist ootuse jätkudes.

Tunnistan, et etendust vaatama minnes, lähenesin sellele väikse eelarvamusega. Olles lugenud Samuel Becketti näidendit ja teades, et tegelased on juba elu teises pooles ning olles proovinud ka ise seda lavastuse vormis lahti mõtestada, tekib tahes-tahtmata küsimus: kas noor lavastaja ja noored näitlejad suudavad tuua esile seda lõputut ootust, mis paistab olevat tõelisem ja siiram just vanematel inimestel. Ootust, mis on segunenud elus kogetud pettumuste, kurbuse, kaotsi läinud unistuste ja hirmudega. Aga ka möödunud õnne, helguse ja katkematu lootusega. Etenduse lõppedes leidsin, et kartus oli olnud ikkagi suurem ning nähtud tõlgendus avas ootamatu kihi, mida ise ei olnud tekstile suutnud omistada. Nimelt sisaldas etendus tervendava koguse huumorit, mis oli erinevatesse stseenidesse sisse pikitud. Kui mulle mõjus tekst esimesel kokkupuutel läbinisti kurva ja sügavalt eksistentsiaalsena, siis etendust vaadates kogesin lisaks melanhooliale ka mahendavaid muigeid ja naerupuhanguid. Ning seda võib öelda kogu publiku kohta. Kaasa elamist oli etenduse kulgedes järjest enam.

Paeluv oli jälgida, kuidas noored näitlejad olid oma rolliloomele lähenenud. Kuidas elanud sisse nendesse üsnagi selgelt ette antud karakteritesse. Kõige köitvam oli kindlasti Didi ja Gogo pidev edasi-tagasi, lähme-ei lähe, teeme midagi-aga mida duo. Nende kössis olek, väikesed korduvad kehalised liigutused, lai emotsioonide spekter, mõtlikud kandvad pausid. Didi pidev juuste kahele poole silumine ja kaabust millegi otsimine, Gogo pidev jalanõudega tegelemine. Ka need tekitasid ühe spiraali juurde, mis lakkamatult keerles. Kohati olid need ehk liialt maneerlikult tehtud, minimalism tundus parem valik, aga ometi oli see üks sümpaatne punkt (või koma?), mille jälgimine tõi suule naeratuse. Eraldi tooksin välja Lucky (Oskar Punga) mõtlemise monoloogi, mille jõuline elustumine tekitas hardust.

Etenduse eel oli üheks sisemiseks lootuseks, et ehk ei ole lavastusele lähenetud päris klassikalises võtmes. Ehk on lisatud sinna midagi hoopis teistsugust, ootamatut. Kahjuks see soov täide ei läinud. Aga siiski oli etenduses kaks momenti, mis panid mõtlema, et kas need sõnad ikka olid algses tekstis või on see mingi nutikas viis lõhkuda neljas sein seda päriselt siiski tegemata. Üks seda sorti küsimus tekkis siis, kui Didi ja Gogo otsustasid üksteist sõimata ja üheks sõimusõnaks lisaks teistele oli “kriitik”. Teine küsimus saabus momendil, kui Gogo, Didi ja Pozzo arutlesid selle üle, et kus nad parasjagu on ning ühe variandina pakuti välja “laval”. Hiljem raamatust teksti üle kontrollides selgus, et neid sõnu seal siiski ei olnud.

Kogemust kokku sõlmides tuleb nentida, et jäin nähtuga kenasti rahule. Etendus oli siiras ja vahetu. Tegelased pugesid etenduse arenedes järjest enam hinge ning õhtu pakkus nii oodatud kui ootamatuid emotsioone.

viide allikale