Buratino bitcoin’ide maal

 

Meelis Oidsalu
Buratino bitcoin’ide maal
Eesti Ekspress 11. november 2015

 

Mängujuht Bill (Kristjan ­Üksküla) on salaukse kaudu mängust „väljunud“, et publiku seltsis sõõm saaliõhku hingata. Mängu naastes tabab teda aga oota­matu pauk: eikusagilt ilmub uus mängija Enrico (Mihkel ­Vooglaid), kes ei tea, kes või kus ta on, ei mõista reegleid. Uue tegija ilmumine on erutav uudis ülejäänud neljale mängijale, kes uustulnuka kogenematuse pealt hoogsaltbitcoin’e teenima asuvad.

“REHAS” OPEREERITAKSE tänapäevaste majandusterminitega, arveldatakse moodsas elektronrahas, ent peategelase võõrasse või vaenulikku mänguruumi juhatamine pole sugugi tänapäevane lugu. Eksiilist naasev Oidipus ei naase mitte ainult Teebasse, vaid võimumängu, mille reegleid ta tunneb ja edukalt järgib, ent ometi kaotab, sest ei valda tõtt oma isiku kohta. Teise suure mänguri Jeesus Kristusega on vastupidine lugu: tema on vägagi teadlik oma ebamaisest päritolust ja selle-maailma-mängu tinglikkusest ning just seetõttu julgeb maist elukorraldust eirata. Seega on “Reha” arhetüüpne lugu moodsas, noortele seeditavas keeles.

Enrico on Oidipuse ja Jeesusega võrreldes topeltkahvlis: tal pole aimu mängu sisenedes, kes ta on (nimegi paneb talle mängujuht), ka osutub ta lootusetult andetuks õpilaseks. Teiste mängijate mõõdupuude järgi on ta idioot, ent mitte ohutu idioot nagu näiteks Buratino Lollidemaal. Enrico otsustavus üha uuesti ja uuesti sama reha otsa astuda ning huvitus mängureeglite vastu hakkab ajapikku hirmutama nii mängujuhti kui mängijaid, hakkab õõnestama mängu tõsiseltvõetavust ja andma aimu teistsuguse maailmakorra võimalusest.

PAELUV MALVIINA: Kaunis Goldie (Katariina Tamm) meeldib kõigile nii väga, et saab täpselt seda, mida soovibFoto: Ülar Mändmets (Theatrum)

Bill vabandab Enrico ilmumist ja tema tekitatud mängumoonutusi sellega, et tegemist on demoversiooniga. Andriluuplik sõnamängulembus lubab ses näha viiteid demokraatliku ühiskonnakorralduse ebatäiuslikkusele, olemuslikule mängulisusele, eksperimentaalsusele, ent miks mitte ka autori enda pidevale valmidusele teatri tõsiseltvõetavuse hinnaga selle väljendusvahendeid proovile panna ja seeläbi anda aimu teistsuguse teatrikeele võimalikkusest. “Reha” on kohati hüsteeriliselt naerutav, teisalt aga kummastavalt mõjus teos. Lavastuse lame jantlik vorm annab pidevat errorit rikkalike eksistentsiaalsete tõlgendusvõimalustega, mis üsna jaburatel hetkedel ootamatult avanevad.

ANDRI LUUP IGNOREERIB näitemängureegleid ja seda nii draamateksti looja kui näitejuhina. Oleme draamatekstides harjunud vormitud, viimistletud kõnega. Tegelased kõnelevad tavaelust erinevat kirjanduslikku keelt, kus ei ole liigseid “ähhe” ega “ohhe”. Luubi sule alt tuleb aga isikupärastest vahehäälitsustest küllastatud teksti: “RICHIE: Ma ei esita sulle arvet praegu. Enrico. Ma ei esita. Ma teen nii, et ma ei esita sulle arvet. Ths… Tõsh. Tsh. Sa jääd võlgu mulle. Selle arve. Aga ma annan sulle, ma annan sulle midagi. Tule siia, Enrico. Tule. Ths. Ths. Kk. Kk.. kõhh.” Argiste kõne- ja käitumisnüansside süsteemne paisutamine torkab silma ka näitlejatöödes ja seda eriti paeluvalt ­Katariina Tamme Goldie ning Nero Urke ­Richie näitel.

Lavastust kandev julgus teha laval midagi kohtlast, mis teatri või ka elu tõsiseltvõetavuse kaanonile vastata ei pruugi, pakub noortelavastuse publikule väärt eeskuju. Luup ärgitab vaatajat teadvustama ühiskondlikke mänge, millesse noor inimene intuitiivselt astub, ning võtma vastutust oma elu ja ühiskonna toimemudelite eest. Lavale laotatakse kaks võistlevat edu- ja elukäsitust: elu kui nullsummamäng, kus reeglite võimalikult osav järgimine aitab konkurendi arvel edu saavutada; või elu kui vastastikuselt rikastav, sünergiline kogemus, mille reeglid on vaidlustatavad ning kus mänguhimu on reegleid muuta aitav, mitte orjastav omadus.

KUI THEATRUMI “REHALE” MIDAGI ette heita, siis ehk seda, et pragmaatilise elutunnetuse osatamise objektiks on valitud rahandus- ja majandusmaailm ning et mäng käib mõnuga ühte väravasse. Äri- ja arvumaailma põlgamine on kulunud kultuuriline hoiak, mida on mugav suurema süvenemiseta humanismi pähe eksponeerida. Rumalus, ahnus või muul moel väljenduv voorusetus ei ole elualaspetsiifilised nähtused. Ka äris toimetulekuks on tarvis loomingulist mõtlemist, kutsumust ja ootustele mittevastamise julgust, samu väärtusi, mida kehastab Luubi protagonist Enrico.

Samas ei saa kuidagi eirata lavastuse ühe võimaliku moraali paikapidavust: me ühiskonna poliitiline enesetaju on siiani siirdeühiskonnale omaselt majandusedu kultusest kantud. Teeme jäärapäiselt ühe ja sama reha või raha otsa astumise valiku, väljendugu see täna kas või selles, millist jäika kontrolli omavad viinatöösturid meedia ja seadusandja üle.

viide allikale