Theatrumi „Popi ja Huhuu” ärgitab arutlema kaasaja hirmude üle

 

Tiina Veismann
Theatrumi „Popi ja Huhuu” ärgitab arutlema kaasaja hirmude üle
Õpetajate Leht 1. aprill 2016

 

Päev pärast Friedebert Tuglase 130. sünniaasta­päeva, 3. märtsil, esietendus Theatrumis kirjaniku kuulsaima novelli põhjal valminud lavastus „Popi ja Huhuu”. Praktiliselt ilma sõnalise dialoogita novell on teatrikeelde tõlgitud juba kolmandat korda: 1975. aastal võis seda näha Merle Karusoo ja 2000. aastal Priit Pedajase lavastatuna. Theatrumis siis seekord Leino Rei tõlgendus.

Sada aastat tagasi, Esimese maailmasõja algul kirja pandud apokalüptiline tekst võiks vabalt olla tõukunud ka viimase aasta jooksul maailmas valitsevatest meeleoludest ja sündmustest. Seetõttu pole ilmselt juhus, et eelmisel aastal valmis sama novelli põhjal ka Riho Undi nukufilm „Isand”, mis valiti aasta parimaks Eesti filmiks. Hirm kindlatel reeglitel põhineva maailmakorra lagunemise, kaose, väärtuste segipaiskumise ja tuleviku määrmatuse pärast valdab õhtusi uudistesaateid jälgides vist iga tundlikku inimest. Sellisel ajal kerkib ühiskondliku teadvuse fookusesse erilise teravusega ka võimu ja vastutuse teema.

„Popi ja Huhuu” lavale toomine on paras väljakutse, koosneb ju novell peamiselt koera „sisekõnest”, tema meelte, eriti haistmismeele taju kirjeldustest. Mitteverbaalsete vahenditega tuleb edasi anda nii tõetruu looma­psühholoogia (Popi hingeline segadus pärast hea isanda lahkumist ja „uue isanda” võimuhaaramist) kui ka allegooria, mille Tuglas on loosse lausa prohvetlikult pannud – sest see, mis sünnib novellis Popi ja Huhuuga, sündis ju terve 20. sajandi jooksul ja sünnib praegugi inimestega. Loomulikult pole proosateost lavakeelde tõlkides võimalik kõike viimse detailini üle kanda ja see pole ka vajalik, sest alustekst on siiski vaid lähtematerjal. Leino Rei lavastuse puhul oli märgata nii leidlikkust Tuglase motiivide edasiandmisel kui ka loomingulisust uute tähenduskihtide otsimisel (usutavasti osales selles kogu trupp). Abiks olid seejuures nukud ja maskid ning mitmeotstarbelised lavakujunduselemendid (kunstnik Rosita Raud). Näiteks Popi unenägusid-unistusi näeme vaimuka varjuteatrina, taustaks täpselt selline klavessiinimuusika (helilooja Ardo-Ran Varres), mis võiks kõlada ühe lihtsa ning truu taksikoera peas (hiljem sümboliseerib sama muusika igatsust kadunud kuldse aja järele).

Näitlejad Tarmo Song ja Mirko Rajas sulavad oma nukuga väga orgaaniliselt kokku, nende nukukäsitsus on sedavõrd meisterlik, et ahv ja koer hakkavad tõesti vaataja silme all iseseisvat elu elama. Samas on lavalisse tegevusse põimitud ka momente, mil inimene nukust eraldub, näiteks patsutab Isand (Helvin Kaljula) lahkudes pead näitleja Tarmo Songil, mitte koer-nukul. On hetki, kus laval on selgelt neli isikut: kaks looma ja kaks inimest, mis annab näitlejaile toredaid improvisatsioonivõimalusi. Etenduse käigus aga asenduvad nukud ühel hetkel maskidega, pannes vaataja paratamatult otsima sellele põhjendust. Kas ehk soovitakse tuletada publikule meelde, et neil on tegelastega rohkem ühist, kui esmapilgul tundub? Igal juhul võimaldab see lõpus kasutada huvitavat võtet – nimelt vahetavad osatäitjad joomastseenis maskid, mis annab võimaluse Tuglase tekstist edasi mõelda. Ahvi ja koera, isanda ja orja identiteedid segunevad …

Kõige rohkem erineb lavastus algmaterjalist vist selle poolest, et Tuglasel on tegemist üsna karmi, isegi painajaliku looga, Theatrumi leebemas variandis on aga ära kasutatud ka olukordade koomiline potentsiaal, mistõttu vähemalt esietendusel kostis publikust tihti naeruturtsatusi. Ka kujunduses on loobutud sünge atmosfääri loomisest, ehkki Huhuud kujutav nukk on küll kaugel armsast kaisuloomast. Seega võivad etendust rahuliku südamega vaatama minna ka õrnahingelised, sest nii ränki kannatusi kui novellis Popile lavastuses osaks ei lange.

Theatrum pakub selle lavastusega taas õpetajatele hea võimaluse kirjandusprogrammi mitmekesistamiseks, kuid samaväärset tähelepanu võiks see pälvida ka ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajate silmis. Klassikateoste kõrgel tasemel interpreteeringute osas ei ole sellele väiketeatrile kedagi võrreldavat kõrvale panna, seejuures tuleb Theatrumi lavastusi vaadates eriti selgelt esile, miks üks või teine teos on saanud klassikaks – peegeldades täpselt ja sügavalt oma aega, on need samal ajal ka ajatud ja universaalsed, st kõnekad ja tabavad igal ajal ja igas kohas. Ka „Popi ja Huhuu” pakub head ainest sügavamaks analüüsiks, mille käigus saab tõmmata hulga niite tänasesse päeva. Mõnes mõttes sarnaneb kahe looma olukord pärast Isanda lahkumist vägagi teadmatuse ja ennustamatusega, kuhu viimase aja sündmused inimkonna on paisanud. Pole põhjust eeldada, et maailmas toimuv noori ei puuduta. Nende hirmud võivad olla suuremadki kui täiskasvanutel, ehkki nad seda alati välja ei näita, ja kunst on keerulistesse teemadesse sisenemiseks parim värav.

Tuglase novelli lahkamist alustatakse tavaliselt küsimustest, kes on Popi ja Huhuu, kes on Isand ja kuhu ta kaob. Siin on mitu tõlgendusvõimalust kuni poliitilise allegooriani välja (mida Tuglas ise küll eitas ja usutavasti mitte ainult tsensuursetel põhjustel). Lavastuse ja alusteksti võrdlemine rikastab interpretatsioonivõimalusi. Üks võimalus novelli interpreteerida on, et antagonistide paari ei moodusta mitte Popi ja Huhuu, vaid Isand ja Huhuu – headus, kord ja turvalisus versus kurjus, kaos ja määramatus. Kurjus (või miks mitte – saatan, kuivõrd viimast on piiblis nimetatud ka Jumala ahviks) tuleb headel jõududel ohjes (puuris) hoida, selleks on oluline kurjuse nägu alati ära tunda, sest see võib peituda ka näiliste hüvede, naudingute, mängulisuse ja lõbu maski taha. Kurjuse lemmikvõteteks on luua illusioone, imiteerida, vahetada ära asjade tähendused või nimetada neid valede nimedega, vahetada maske ja kuubi. Popi sümboliseeriks sel juhul inimest, kes manipulatsioonide, nälja ja hirmu mõjul kaotab sisemise tõekompassi.

Theatrumi lavastus paneb paarina nägema pigem Popit ja Huhuud – ühelt poolt headus, intelligentsus, tundlikkus, truudus, alalhoidlikkus, alluvus, sõltuvus ja teiselt poolt vastutustundetus, enesekesksus, hoolimatus, aga ka tegutsemis- ja avastamisiha, iseseisvus, mängulisus, lõbujanu – ehk siis inimloomuse kaks poolt. Ka siin kujutab Huhuu omadusi, instinkte, mida tuleb ohjes (kontrolli all) hoida, ja selleks tuleb need endas ära tunda. Inimese loomalik pool, tahaks öelda …

Kui Tuglasel variseb lõpus kokku vaid maja, siis Theatrumi lavastuse lõpplahendus oleks nagu karmim, vihjates globaalsele katastroofile. Samas – pärast plahvatust kuuleme kärbse pirinat. See kutsub esile mitu kirjanduslikku assotsiatsiooni. „Veel pole kõik möödas, veel pole elu otsas …” ütleb kirjanik Merihein Tammsaare jutustuse „Kärbes” lõpulehekülgedel. Ka kerge heatahtlik muie oma kangelaste üle ühendab lavastust selle Tammsaare tekstiga. Tugevaid kokkupuutepunkte on „Popil ja Huhuul” (nii alustekstil kui ka lavastusel) aga kindlasti Goldingi „Kärbeste jumalaga”. Lennuõnnetuse tagajärjel inimtühjale saarele paisatud poiste olukord sarnaneb Popi omaga – suletud keskkond, äralõigatus kindlakskujunenud tavadest, normidest ja sotsiaalsetest suhetest on mudelsituatsioon, millesse tegelasi asetades saab uurida inimloomuse varjatud külgi.

Nende teoste ja lavastuse võrdlev analüüs võimaldab noortega arutleda ka vabaduse ja vastutuse teemal – selle üle, millised ohud kaasnevad absoluutse vabadusega ja mis juhtub, kui võimuga ei kaasne vastutust. Ja kui kerge on ekstreemsetes oludes, tühja kõhu ja teadmatusest põhjustatud hirmu survel loobuda senistest tõekspidamistest, leppida vägivalla ja türanniaga, hakata kummardama vale isandat …

 

viide allikale