Sügav suveteater

 

Kairi Prints
Sügav suveteater
Eesti Ekspress 10. juuli 2011

 

Molière’i näidendite puhul meeldib mulle väga, kuidas tegelased pole niivõrd keerukad karakterid kui pigem inimtüüpide esindajad. Oma paineid orjav inimene on iseendasse sumbunud ja ei kontakteeru välismaailmaga sügavamal tasandil, vaid ainult oma kuvandi pealispinna kaudu. Nii on näiliselt sügav natuur hoopis vähem aus, kui seda on näiliselt pealiskaudsed tüüpnatuurid. Kuna viimased ei rõhuta oma sisu igal sammul, siis seda, mis neist välja koorub, on hoopis huvitavam jälgida kui mingi eluheidiku pidevat halavat psühhoanalüüsi.

Lavastaja Lembit Peterson ja Theatrumi näitlejad on nagu ikka saanud hakama väga stiilipuhta instseneeringuga. Etendus toimub Kadrioru lossis, mille kammerlik õhkkond ja hea akustika esimesest hetkest meeleollu viivad. Kammerteenri osa täitev Peeter Klaas viola da gamba’l juhatab publiku õhustikku sisse. Lavastuse sõnaline osa on viola da gamba helidega täiuslikus harmoonias. Olgugi August Sanga Molière’i tõlge teadagi ajastuülene šedoover, alati värske ja kaunis, on siiski rabav, kui loomulikult ja voolavalt Theatrum selle ette kannab.

Rollidest võiks rääkima jäädagi: Ott Aardami Alceste’i tungivus ja kopromissitus, Eva Eensaare Éliante “süda peopesal” olek, Anneli Tuuliku Arsinoé vaikne vaev ja maha surutud raev, Tarmo Songi ja Helvin Kaljula markiide, ka Andri Luubi “poeedi” forsseeritud naeruväärsus, mille taga varjab end kaitsetu hing – kõik need on mängitud tundliku nüansirikkusega.

Kõige huvitavamad rollid lavastuses teevad minu jaoks Laura Peterson (pildil) ja Marius Peterson. Nii esimese kehastatud Céliméne kui teise Philinte avavad ennast vaid nii palju, kui nendelt hädapärast oodatakse, kuid nende sisemine mäng on oma intensiivsuses pidevalt tunda ja muudab nende karakterid eriti kütkestavaks. Mina näen nende kahe suhtes (õigemini selle puudumises) elu üht suurimat traagikat: inimesed ei mõista üksteist mitte iialgi. Céliméne mängib enda südametemurdja rolli ja kogub enda ümber meestearmee, et köita selle ühe tähelepanu, keda ta armastab. Philinte on filosoof, läbinägelik kõrvaltvaataja, kes mõistab kõike, välja arvatud see, mida talle meeleheitlikult mõista anda püütakse, nii teis(t)e inimes(t)e kui ka iseenda poolt. (See oli arusaadavalt äärmiselt lihtsustav seletus.) Juhul kui see ka on ainult minu tõlgendus, siis seda suurem tänu Theatrumile, kes loob teoseid, mis ületavad iseennast ja annavad vaatajale rohkem, kui nad oodata oskavadki.

 

viide allikale