Mitte kunagi enam kaineks saada!

 

Monica-Linde Klemet
Mitte kunagi enam kaineks saada!
ERR 26. oktoober 2014

 

Autor Ivan Võrõpajev ja pealkiri “Joobnud“ – esmapilgul võib võhikule tunduda, et Theatrumis mängitakse mõnda Tšehhovi-aegset vene autorit. Oh ei, Võrõpajev on 1974. aastal sündinud aktiivne teatritegelane, kelle lavastusi, näidendeid ja kunstiprojekte tuntakse ning hinnatakse Euroopas laialdaselt.

Joobnud on aga tõepoolest kõik näidendi tegelased. Kummalisel kombel on just see seisund lavastuse kese nii vormilises kui sisulises mõttes. Kuna tegelased on maani täis, siis sellest johtub nende kõnnak, kehakeel, hääletoon ja rääkimismaneer. Iga tegelane oli purjus omal viisil, mistõttu oli nauditav vaadelda pelgalt näitlejamängu.

Teatavasti on purjus inimesel komme korrata lauseid. See lakkamatu kordamine teeb lavastuse kohati absurdseks ja üdini naljakaks, teisalt muudab see mõne fraasi justkui mantraks, andes sellele eriti sugestiivse kaalu, nt „ma kuulen Jumala sosistamist oma südames“. Kui seda ikka kuus tegelast ühtevalu kordavad, jääb see lause vaataja sisse kusagile helisema. Ka siinkirjutajal tekkis lõpuks küsimus, et äkki olen minagi vahel oma südames Jumala sosistamist kuulnud… Kordamine on iseenesest hea võte kõneleva kunsti puhul: mõte jõuab viimaks kuulajale kohale, sest sel lihtsalt pole enam möödalibisemise võimalust.

Lisaks vormilistele iseärasustele on purjus inimene ka aus ja otsekohene ning satub sageli rääkima sellest, mis on kõige rohkem südamel. Ja eks need ole Theatrumile omaselt inimeseks olemise tuumteemad: armastus, valetamine, usk, andestus, truudus jne. „Joobnute“ tegelased olid ehtdostojevskilikult madala ja üleva vahel kiikuvad vene hinged. Igaüks nagu lootoslill, mille juured pärinevad küll mudast, ent veepinnale kerkib kaunis õis.

„Joobnud“ on nagu puhas teeside kogum, kuidas saada paremaks ja tõelisemaks inimeseks. Aga kuna selleteemalisi mõtteid, paleusi ja aateid esitatakse läbi absurdihuumori ja mõnetise groteski, salvestub sõnum sügavamale, kuna naeru kaudu on midagi märksa kergem omaks võtta kui range mustvalgele kirjutatud kümne käsu abil.

Etenduse katarsisehetk ilmutas end viimases stseenis, kus avanes „Maaaaarki“ tegelaskuju Marius Petersoni suurepärasel kehastamisel. Esimeses vaatuses tundus „rahvusvahelise kinofestivali direktor“ põdevat suurusehullustust (just sellesama tiitli korduva rõhutamise tõttu), ent lõpustseenis osutus ta hoopis lunastajaks. Küllap seetõttu, et temal seisis valusalt meeles surm, mille valguses saab elu ja see, kuidas me üksteisega oleme, oma tähenduse.

„Joobnute“ lõpustseen meenutas J. D. Salingeri pühakirjalaadset novelli „Franny ja Zooey“, kus vend tuletab õele meelde, kuidas lapsepõlves palus nende vanem vend Seymour neil kingad ära puhastada ja proovida laste raadiosaates võimalikult naljakas olla. Ja seda kõike Paksu Proua pärast. Hiljem meenutab täiskasvanuks saanud Zooey õele, et ei ole ühtegi inimest, kes ei oleks Paks Proua. Ja Paks Proua pole ei keegi muu kui Kristus ise.

Kristlaste alandlikkus on suurus: võtta vastu see, mida muuta ei saa, ent samal ajal püüelda paremuse poole. Lourenzi väga eluterve suhtumine „Ära põe!“ kumas kogu lavastusest läbi. Jah, me teeme vigu, võib-olla isegi petame, valetame, müüme end ja teeme teistele haiget, ent tunnistame üles ja proovime end parandada. Lavastuse kõik tegelased andestasid üksteisele. Mitte kergekäelisus ja -meelsus, vaid julgus vigu tunnistada ja jõud edasi minna.

Karakteritest jäid põnevate näitlejatööde tõttu meelde nii mitmedki. Näiteks Sulev Tepparti kehastatud Gustav, kes elas deliiriumiöö jooksul läbi huvitavamaid arenguid kui ükski teine tegelane. Lisaks sellele, et ta pidi hakkama saama ülestunnistusega, et ta hea sõber ja abikaasa on teda petnud, kohtus ta ka spontaanselt „noore armastusega“, mis ta elule ja armastusele äratas. Sellele kohtumisele järgneb otsus mitte kunagi enam kaineks saada. Ent samas jääda juba loodud ühendusele truuks.

Tarmo Songi kummalist absurdimaigulist katoliku preestri venna Gabrieli rolli oli iseäranis huvitav jälgida, nagu Songi näitlejana üldse. Peaingel Gabriel on Jumala käskjalg, nõnda oli Gabriel oma olematu venna asetäitja, kes ise oma sõnul Jumalat ei uskunud. See usukuulutaja enda eksistentsialism ja vastuolulisus ei lahenegi lõplikult.

Naistegelastest mõjus kõige sügavamalt Piret Krummi mängitud siiras ja nutuveerel prostituut Rosa, kes võib-olla kõige enam pingutas, et paremaks inimeseks saada. Küllap seetõttu, et tema oli „mudas“ ka oma ameti tõttu, sellal kui teised olid peened pankurid, mänedžerid, direktorid, modellid ja nende tähtsate abikaasad.

Raskem oli aga haakuda Magda ja Laura monoloogidega, mis tundusid vähem orgaanilised. Magda sõnavõtu puhul jäi arusaamatuks ning justkui lahti kirjeldamata, milleks ikkagi ülistada determinismi. Laura monoloog vabaduse näilisusest abielus ja suhetes kandis kergelt rühmituse „Traditsioonilise perekonna kaitseks“ värvingut, mis veidi muigama pani, ent põhisõnumiga võib siiski nõustuda.

Lavastuse visuaalsest poolest tõstaksin esile Sander Põldsaare ruumiinterjööri videosid, mida enne iga stseeni sirmile projitseeriti. Ruumis olevad objektid hajusid ja lagunesid koost justnagu unenäos või purjus inimese sürreaalses kujutluspildis.

Oluliseks tehniliseks lavastuse puudujäägiks oli esimese stseeni toimumine suures osas põrandal, mida aga tagapool istujad peaaegu ei näinud. Ent just esimene stseen on otsustav vaatajaga suhte sõlmimisel. Minu jaoks läks lavastus tõeliselt lahti alles abielupaaride õhtusöögi loos.

„Joobnute“ viimase stseeni järel saab end üksnes ülevana tunda, lootes, et sellest vaimsest joobumusest ei saagi enam kunagi kaineks. Rõõmustada, et meil on selline lavastaja nagu Lembit Peterson, et agressiivses naaberriigis elab selliste väärtustega näitekirjanik nagu Ivan Võrõpajev ning et räägitakse ühtaegu tõsiselt ja samas humoorikalt sellest kõige olulisemast: paremaks, tõeliseks inimeseks saamisest. Soovitusest „anda kõik tagasi“, teha end tühjaks anumaks, et „enda“ asemel jääb alles üksnes Jumal sinu sees.

 

viide allikale