Lavastaja Lembit Peterson: vabadus on armastuse eeltingimus

 

Kaarel Kressa
Lavastaja Lembit Peterson: vabadus on armastuse eeltingimus
Eesti Päevaleht 23. oktoober 2014

 

20-aastase Theatrumi juht ütleb uue etenduse eel, et kiusatust suunamuutuseks pole olnud, sest siis poleks teater enam sama.

Kuidas jõudis teie töölauale laupäeval esietenduv Ivan Võrõpajevi „Joobnud”? 

Theatrumis on materjalivalikul kaks põhilist liini. Üks lähtub klassikalisest dramaturgiast nagu Tšehhov ja Shakespeare ning teine tegeleb tänapäeva autoritega. Oleme neid proovinud omavahel balansis hoida.

Võrõpajevi kui autoriga ei olnud ma eriti kursis, teadsin ainult nime ja seda, et ta peaks olema tänapäeva Venemaa üks huvitavamaid autoreid. Lugesin tema „Delhi tantsu” ja see puudutas mind nii sügavalt, et võtsin Võrõpajeviga kontakti. Ta ütles, et on hiljuti kirjutanud ühe näidendi, mida ise peab oma parimaks ja mille pealkiri on „Joobnud”.

Lugesin ja panin selle esimese hooga kohe kõrvale, sest venekeelses variandis on, ütleme, mittenormatiivse leksika osatähtsus väga suur. Minu seniste tegemistega ei tundunud see väga sobivat. Aga süvenedes otsustasin siiski ta trupile otsetõlkes ette lugeda. Huvitaval kombel puudutas see näitlejaid väga. Meie trupis on suur osa just Võrõpajevi vanused – umbes 40-aastased – ja tema maailmanägemine kõlas trupiliikmete mõtetega hästi kokku.

Ka mulle endale ei andnud see näidend rahu, tegime tõlke ja leidsime mittenormatiivsele leksikale ka eestikeelsed vasted, nii et inimene, kes seda vaatama hakkab, ennast kohe lukku ei paneks.

Nii et etenduses ropendatakse ohtralt?

Nii ei saa ka öelda. Oleme leidnud talutavad tõlkevasted, mis ei lähe autori mõtte vastu. Säärast leksikat ja kogu joobnud situatsiooni kasutab Võrõpajev selleks, et rääkida ülevatest asjadest läbi madalate. Kui minna kohe kõrgelennuliseks, ei pruugi inimesed nende teemadega kontakti saada.

Ta liigub natuke Vene kirjanduse parimas traditsioonis, alates Dostojevskist – inimene on poris, aga pilk on suunatud tähtedele… Armastus ja jumal on kaks talle olulist teemat. Kolmas, mida ta sageli rõhutab, on muutumine, meeleparandus. Kõige ausamas, ehedamas mõttes.

Näidendis kõlab mõte, et joobumusel on õilistav omadus – viina hääl on jumala hääl…

Niimoodi hindavad seda tegelased. Nad ei ole joodikud, vaid inimesed, kes joovad harva, aga on eri põhjustel ennast korraks purju võtnud. Rääkisime Võrõpajeviga siitsamast Kloostri Aidast üle Skype’i silla. Joobumuses on nähtud küll seisundit, mille tõttu hakkavad joobnus rääkima kõrgemad jõud, aga tema ütles, et tema tegelased on lihtsalt purjus.

Joobumus iseenesest ei õilista, aga võtab maha pidurid, nii et korraga tuleb välja inimese ohtlikum ja ülevam pool. „Onu Vanja” lauset, et inimeses peab kõik olema ilus, kiputakse omistama otse Tšehhovile, aga tuleb vaadata, et tema tegelane Astrov ütleb niimoodi pärast seda, kui on 150 grammi sisse võtnud. Üks asi on, mida räägib tegelane, aga teine see, mida autor tema tegutsemisega püüab näidata.

Mis on siis põhiteema?

Armastus. Maailmas, milles elame, kogu selles jamas ja sõnnikus tuleb leida see pärl, mille nimel tasub elada. Sellega tegelevad kõik tegelased väga intensiivselt. Pärl on siin kujund, mis kätkeb endas nii elu mõtestatust, armastust kui ka tõde. Tõde võib võrrelda teatud valgusega, mis näitab meile jumala loodud ilu ja headust. Ja kui see tõde inimesse tuleb, kui temasse mahub, siis ta hakkab nägema seda teist poolt, mitte ainult ühte, mis kohe silma kargab.

Olete öelnud, et mõnest muust debatist oleks huvitavam kuulda, kuidas inimesed defineerivad armastust. Kuidas defineerite teie?

Defineerimine on alati riskantne, iga definitsioon äratab hulga vastuväiteid ja arutlusi, millest on ka selles näitemängus juttu. Tegelane Lawrence ütleb, et me peaksime sellest intellektuaalsest ja ratsionaalsest sõnnikust end juukseid pidi välja tõmbama, ta soovitab ennast juukseid pidi välja tõmmata. Muidugi teame, kes end juukseid pidi soost välja tõmbas: see oli parun Münchhausen. Nii et kujundina ei ole ta sugugi lihtne. Kas õnnestub ennast ise välja tõmmata või mitte – selles on küsimus.

Näiteks mehe ja naise vahel võib üheks armastuse katseks olla see, kas ma tahan teha kõik teise inimese õnne heaks või mind huvitab lihtsalt see, et tema teeb midagi minu heaks. Kas teise inimese õnnetäius on minu tähelepanu fookuses, minu tegevuste eesmärk või mitte. Või käsitlen lihtsalt armastust kui emotsiooni, kui kirge, kui teatud seisundit.

Minu jaoks on parimaid kirjeldusi armastusest Benedictus XVI entsüklika „Jumal on armastus”. Sellele võiksin 100% alla kirjutada, kui minu allkirja vajataks. Ja Pauluse kiri korintlastele, kus on loetletud kõik armastuse omadused. Mul ei ole sellele midagi lisada, see on mõõdupuu, mille järgi ma püüan ise armastavamaks muutuda. Aga armastus ja tõde on minu jaoks koos, ühte ei saa leida teiseta.

Theatrum on alati olnud väärtustepõhine asutus. Kas selle 20 aasta jooksul on olnud ka kiusatust või tahtmist kõrvale kalduda? Nagu siis, kui Jeesus käis kõrbes ja talle pakuti pikaajalist sponsorlepingut…

Me ei ole mõelnud kõrvale kalduda, sest Theatrum kaoks siis lihtsalt ära. Inimeste individuaalsed eneseotsingud ei ole Theatrumi kui teatri otsingutega piiratud, igaühel säilib vabadus midagi kõrvalt teha või täiesti teistele radadele minna. Kui meie peamised väärtused on armastus ja tõde, siis me ei saa kellegi vabaduse vastu minna. See on armastuse eeltingimus. Theatrum otsib repertuaari alati kindlatest ideedest ja väärtustest lähtuvalt, muidu pole mõtet. Ja mõtte kadu on see, mis võib viia ka depressiooni, neuroosidesse, isegi vähini, eks.

Ja trupp valib tekste konsensusega?

Lõpliku valiku tahaks küll langetada nii, et see materjal oleks veenev vähemalt enamiku jaoks. Kuna trupp on väike, on võimalik konsensust saavutada. Teinekord võime lati ka kõrgele ajada, me ei suuda esimesel katsel kõikide asjadega alati hakkama saada, aga arengu otstarbel on see ikkagi kasulik. Need otsused ja äratundmised on tihtipeale intuitiivsed, pärast järgneb ratsionaalne tegevus valitu ja kavandatu teoks tegemiseks.

 

viide allikale