Vastuvooluvaim elab Vene tänaval

Mihkel Mutt
Vastuvooluvaim elab Vene tänaval
EPL 12. märts 1998

 

ANTIGONE THEATRUMIS: ei isside revolutsioonile

 

Kui Kosmoses rabeleb Titanic, siis Vene tänaval sõuab valge katamaraan

literaat Kui suur osa laiemast publikust on endale juba teadvustanud, et Vene tänavas eksisteerib Theatrumi-nimeline asutus? Väikene küll, aga regulaarselt etendusi andev ja kunstiliselt arvestatav? Tõsi, kommertsiga pole 60 vaatajaga saalis niikuinii mõtet tegeleda, aga ega seda Lembit Petersoni juhitud projektist ka muidu ette kujutaks. Tõnu Kargil tasuks seda etendust vaadata

Viimane esietendus, Jean Anouilh’ ”Antigone” kestab ühes vaatuses kaks tundi. See läks nagu lennates. Mängivad Humanitaarinstituudi teatrifakulteedi õpilased, Kreoni teeb Aarne Üksküla. Lavastus on diskreetne, puhta joonega, kohati lausa minimalistlik. Siin on meeles peetud lihtsaid ja universaalseid tõdesid. Näiteks, et tasase alguse järel tõuseb iga forte eriliselt esile (Tõnu Kargil tasuks seda etendust vaadata!), et jõudu tuntakse jõust, millega seda tagasi hoitakse, et näitlejad peavad teadma, mida nad mängivad jne jne. Latt on seatud õige kõrgusega ning tulemus sümpaatne.

Mäletatavasti astus Antigone üle oma onu Kreoni keelust matta vend, kes oli kuulutatud riigivaenlaseks. Ta katab venna surnukeha mullaga täitsa avalikult, s.t norib surma. Kreon tahab teda säästa, aga peab korra huvides hukata laskma. Siin põrkuvadki kaks eluvaadet ja kaks temperamenti. Kreon on elukogenud poliitik, riigiisa, kes tahab oma rahvast hoida ja on nõus selle nimel kompromissidele minema.

Antigone tahab aga üksnes tõde ja vabadust. Ebapuhaste vahenditega võideldes ei saavuta puhast eesmärki niikuinii. Nende kahe vahel pendeldab õde Ismene (Elo Viiding).

Ühelt poolt on tegemist põlvkondade igipõlise vastuoluga. Nooruse maksimalism ja vanaduse elutarkus, et esimene ei vii kuhugi.

viide allikale