Annikky Lamp
Theatrumi väärikas kummardus Shakespeare’i ajatule tekstile
Kesklinna sõnumid 31. oktoober 2003
Sügis on Theatrumi “Hamleti” etendusele hea kaaslane: tekkidesse mähitud publik Püha Katariina kirikus samastub laval külmetavate kindlusevahtidega ning õues sadav lumi on nagu jätkuks teatriruumi mustvalgele kujundusele.
Lilja Blumenfeldi tummakslööv lavakujundus on ka ilma lumeta üks etenduse tippe: midagi nii esteetilist ja samas lavastuse loogikaga haakuvat näeb Eesti teatrites harva. Mastaapsetele ja geomeetrilistele mustvalgetele vormidele (mille mõju on nii võimas, et kohati hakkad kahtlema, kas see kõik on laval ikka “päriselt” olemas või on tegemist vaid optilise pettega) sekundeerivad üksikud mõjuvad detailid – lihtsad puutoolid troonidena, ehtne liiv keset lava olevas hauas, kirikuaken tagaplaanil.
Tegelikult ei saa lavast rääkida ilma kostüüme mainimata, need kaks moodustavad terviku. Tegelaste mustad, hallid ja valged riided mõjuvad laval loomulike ja “õigetena”.
Kuigi rõivastel on tegevusajale viitavaid detaile, pole taotletud ajastutruudust – justkui viidates, et tragöödia aeg pole tegelikult oluline. Vaid näitlejaid mängivad näitlejad kannavad silmipimestavalt erksavärvilisi kostüüme, mis eristavad neid “päris” inimestest ja mõjuvad monokroomsel taustal iseäranis ebareaalselt.
Kui Eesti teatri tippteosed on viimasel ajal olnud reeglina ansamblimängu suursaavutused, siis “Hamleti” etendus näib püsivat pigem tippude najal – kõrvalrollid kipuvadki kõrvalrollideks jääma, liikudes kõheldes ja ebakindlalt kuskil etenduse ääremail. Koguni geniaalne Lembit Peterson tundub oma rollides (Isa Vaim ja Esimene Näitleja) kuidagi jõuetu, eriti Roman Baskini vitaalse kuningaga võrreldes. Tõsi, see on tõenäoliselt taotluslik: ei saa ju mööda asjaolust, et üks kuningas on surnud ja teine elus. Või siis teisel juhul – üks on ka “tegelikult” kuningas, teine vaid mängib.
Roman Baskin on ilmselt paljudele kuninga rolli ootamatu, kuid kahtlemata õnnestunud valik. Tema Claudius on vägagi lihast ja verest kuningas, kiire otsustama ja tegutsema; kui ei teaks paremini, ütleks, et tal on soe süda ja teda saab usaldada. Kui Hamlet lausub oma kuulsa “olla või mitte…” üsna möödaminnes, siis Claudiuse teise vaatuse monoloog on üks etenduse kulminatsioone.
Teise tähena särab laval Aleksander Eelmaa – nii Poloniuse kui ka hauakaevajana. Tema Polonius ei ole seniilne vana narr, vaid hea ja arukas inimene, kes jõudnud oma kompetentsi piirile.
Hauakaevaja roll on “Hamletis” juba teksti poolest üks tänuväärsemaid, ja Eelmaa suudab hoiduda ka kiusatusest muuta karakter üleliia koomiliseks või filosoofiliseks. Kokkuvõttes saab haua ümber toimuvast tänu Eelmaale, Marius Petersonile (Hamlet) ja kujundusele üks lavastuse õnnestunumaid stseene.
Hamletist, nagu ikka on raske rääkida. Ühelt poolt paistab Marius Peterson stereotüüpse Taani printsina (tema välimuses on kahtlemata midagi sellist, mida me Hamletilt ootame), teisalt jälle üldse mitte. Hamletite unistaja-tegutseja skaalal jääb ta kuskile keskele, olles kõige rohkem vast mõtleja, analüüsija, ehk lausa küünik – (enese)irooniline kindlasti. Oma kohatiste emotsioonipuhangute üle muigab ta hetk hiljem mõtlikult, tema kuulus monoloogki kõlab nagu katkend emotsioonitust väitlusest või matemaatiline tõestuskäik. Hamleti arutlemiste teine pool või vastand on tema lõbusus – tihti küll väga naljakas (naeruturtsatusi kuulis publiku seast üsna sageli), kuid sugugi mitte lõbus. Igatahes läheb Marius Petersoni Hamlet Eesti teatrilukku, olgugi tema rollilahendust keeruline mõista või sõnadesse panna. Kuid kas keegi julgekski väita, et on Hamletist aru saanud?
Nii lava- kui muusikaline kujundus, nii valgus kui lavastus on minimalistlikud – ei mingeid pateetilisi sümboleid, odavaid nõkse –, tehes ruumi Shakespeare’i kärpimata tekstile. Kasutatud on paljukritiseeritud, kuid siiski normiks saanud, kõigile tuttavat Georg Meri tõlget – see teeb näitlejate ja lavastaja töö veelgi raskemaks. Lisaks sellele, et 99 protsenti saalisistujaist teab näidendi sisu, on ka tekst suurele osale tuttav – uus tõlge oleks kindlasti rohkem kuulama sundinud. Kuid see lavastus tõestab, et “Hamlet” on ka 400 aastat hiljem ja sadu kordi kuuldu-nähtuna elav, sügav, täis uusi tähendusi, koomikat, traagikat ja mõistatusi.