Iiris Viirpalu
Theatrumi „Suur maailmateater”. Kutselise teatri kuuskantvõti
EPL 3. oktoober 2018
Theatrum avas uue hooaja äsja ümberehitatud teatrihoones lavastusega „Suur maailmateater”, mis valmis 17. sajandil elanud hispaania näitekirjanduse suurkuju Pedro Calderón de la Barca teksti põhjal.
Üks levinumaid teatriga seotud metafoore on „Elu kui lava” ning selle on teinud tuntuks Calderón ja William Shakespeare. Inimese elu kui rolli etendamine suurimal laval on ka teksti alusmotiiv. Lavastaja Lembit Peterson on valinud raamjutustuse, teater-teatris-võtte, mis on õnnestunud, sest lisab Calderóni moraalsele ja inimeksistentsi järele küsivale allegooriale ka teatritöö ja näitlejakutse tasandi. Algusstseeni hääleharjutused ja katked teatriklassikaks saanud näidenditest (alates Shakespeare’ist ja lõpetades Becketti absurdinäidendiga „Godot’d oodates”) lubasid lavastust vaadata kommentaarina ka näitlemisele selle kitsamas tähenduses: näitlejakutse ja rolli loomine, kvaliteetne esitamine, näitlemine kui kunst.
Asjaolu, et Calderóni tekst on kõrgpoeetiline, täis pikitud kujundeid ja keelelisi kaunistusi, tuleb eriti esile Maailma tegelaskuju kõnes. Indrek Sammuli esituses saavutas see ühes miimika ja mikrožestidega tõelise kandejõu. Sammuli mäng tõusis teistega võrreldes selgelt esile, tema Maailm oli triksterlik ja mänguline, just parajalt teatraalne, et kanda teksti keerdkäike ja tuua sisse mõnus annus koomikat.
Lavastuses annavadki tooni eelkõige näitlejate mäng, pooltoonid ja teksti kõla. Arvestades aga teksti moraalset sisu ja inimloomuse allegooriaid jääb teksti sisuline pool vaatajale võib-olla veidi kaugeks. Võib mõista Theatrumi huvi filosoofilise ja teatriklassikasse kuuluva teksti vastu ning raamjutustust ühes teatrimetafooride allajoonimisega, ent siiski jääb veidi arusaamatuks, miks lavastada aastal 2018 just seda 17. sajandist pärinevat teksti. Näitlejate mäng on nüansirikas ja nauditav, ent sisulisest kõnekusest ja laiemast üldistusest jääb algmaterjali üldfilosoofilisuse ja moraali ning inimlike omaduste allegooriate kõrval vajaka.
Theatrumi viimased lavastused – millest kaks, „Delhi tants” ja „Joobnud”, on Vene näitekirjaniku Ivan Võrõpajevi sulest – on kõik loonud huvitava ainese ja algmaterjali põhjal tänapäeval vägagi kõnetavad lavastused, kus saab tõmmata paralleele ühiskondlike probleemide ja tänapäeva inimese ees seisvate küsimuste ja valikutega. Võrreldes mainitutega jääb „Suur maailmateater” pigem hüüdjaks kaugest minevikust.