Räägi temaga!

Madis Kolk
Räägi temaga!
Postimees 15. oktoober 2003

 

Theatrumi senise tegevuse põhjal on trupile külge kasvanud ainuomane lavaline kohalolu, mis iseseisva esteetikana loob eeldused mingiks sümbolismi ja absurdismi vahevormi huvitavaks ja «õigeks» tõlgenduseks. Neid -isme ei pea ma silmas ajaloolis-nostalgilistena, vaid pigem uuema aja draamakirjanduse suundumustele mõeldes.

Niigi tühjaks lüpstud õhtumaine kultuur on väsinud tühjaks lüpstud võitlusest suure narratiivi ning lineaarse ja gradatsioonilise mõtlemisega tekstis. Samuti hakatakse väsima kane’idest ning ravenhillidest, kuid müra eest Aristotelese rüppe pakku pugeda on kah kuidagi narr, seda enam, et eks nimetatud tegelane ole suuresti vastutav ka kogu sellelt pinnalt tekkinud müra eest.

See uusnarratiivsus, mis kohati näib pead tõstvat, on süntees pimedast laulikust, kes ei näe, kuid mäletab ja valdab Sõna ning soovist lülitada elekter välja ja küünlavalgel, keset vaikust lugusid kuulata, nüüd aga teadmisega, et iga sõna all on peidus hüperlugu, tarvitseb vaid jutustajal korraks tukastada või küünlal kustuda.

Usun, et Theatrumi ideaaliks on just selline settinud ja selitatud Sõna, mis oma ambivalentsesse algpuhtusse tagasi tahab pöörduda.

Kõike seda peaks võimaldama ka Shakespeare’i tekst (lavastuses oli kasutatud Georg Meri tõlget, mis näitab veelgi, et eesmärgiks ei olnud Sõna aktiivtõlgenduslik kaasajastamine), mis pidavat teatavasti igale ajastule ja mentaliteedile just selle oma Hamleti looma. Miks see aga ometi saali ei jõudnud – see on küsimus.

Oli paar selgusehetke, näiteks see, kui Hamlet lihatu kolba juures Yoricku «piiritut naljameelt» ja «võrratut kujutlusvõimet» leinas – see oli tõeline hetkeolukorra tajumine, kuid mitte kirgastavas mõttes.

Püüd riisuda Sõna ümbert kogu liha ja veri, suhted ja adressaat võiks ideaaljuhul paljastada tema kõik omadused ja varjatud potentsiaali, rüütada see naljameele ja kujutlusvõime abil üha uute kihtidega, et neist siis taas loobuda. Shakespeare pakub analüüsivõimalusi nii keelepragmaatiliseks kui ka psühholoogiliseks analüüsiks.

Ometi tekkis elamus Puhta Sõna tähendustiinest potentsiaalist (lavastuse eesmärgist?) vaid Lembit Petersoni Isa Vaimu monoloogide puhul. Üksnes need pääsesid mõjule nii esitamise hetkel kui ka etenduse atmosfääris edasi ringeldes.

Paraku ei tahtnud neid otsida ega nendega haakuda ülejäänud tegelaskond. Antagu mulle andeks see eelnimetatud oletuslik autismisugemeline aura, kuid kuidagi kammitses see suhete puudumisel põhinev kontseptsioon ka Gertrudi (Kaie Mihkelson), Claudiuse (Roman Baskin) ja vähemal määral ka Poloniuse (Aleksander Eelmaa) mõjulepääsu.

Kogenud näitlejate nägemine EHI kasvandike seas sundis esmapilgul otsima märgilisi ja natuurispetsiifilisi tähendusi, kuid lõppkokkuvõttes jäi mulje, et nende ainsaks truppi kaasamise põhjuseks oli vaid see, et Theatrumist endast polnud võtta vastavas vanuses näitlejaid. Kahju, et see nõnda mõjus, sest aiman ju, et tegelikult oli eesmärk mujal.

Mida siis tunda olukorras, kus Opheliat ei huvita ei Hamlet ega ka isa, sest temast ilma jäämise tulemus ei ole tüdruku vaimne läbipõlemine, vaid kerge arengupuude väline markeering? Olukorras, kus Hamletit ei huvita ei Ophelia ega ka kättemaks Claudiusele, kus Laertest ei huvita ei Ophelia hukk ega ka kättemaks Hamletile, kus Claudiust ei huvita mitte miski, ammugi see, et Gertrud mürgikarika kummutas jne, jne?

Kas seda, et «Taani riigis on miski mäda» ning tervitada Fortinbrase soovi degenereerunud verd uueks luua. See on üks võimalus, kuid kindlasti hoopis mõnes muus «Hamleti» tõlgenduses.

viide allikale