OP+ 15. nov Theatrumist ja Kuningas Learist

Lembit Peterson uuenduskuuri läbinud Theatrumi majast: oluline on hoida seda vaimset järjepidevust
OP+ 15. november 2018

Vaata OP+ saatelõiku siit

 

„OP+” vestles Theatrumi kunstilise juhi ja lavastaja Lembit Petersoniga muu hulgas tööst ja olemisest Theatrumi ümberehituse läbinud majas ja sellest, kuidas ta Vladimir Baitšeri „Kuningas Leari” just Leari rolli sattus.

Nüüd, kus see uus maja on käes ja hooaeg on alanud, kas sa oled leidnud oma lemmikkohad selles majas?

Jah, ikka.

Ja millised need on?

Nii kummaline kui see ka pole, on meil kolm garderoobi. Üks garderoob on sauna eesruumis. Just see sauna eesruumi garderoob on mul selline koht. Ja siis on meil rajatud siia majja ka üks väikene kabeliruumi, mis on sealsamas saunagarderoobi vastas. Loomulikult meeldib mulle väga see saal, kus mulle meeldib istuda. Tegelikult ei ole mitte ühtegi kohta siin majas, mis mulle ei meeldiks ja kus ei oleks hea olla.

Kas midagi taga ei nuta, et see oli see vana armas ja kodukootud?

Hirm oli küll, et see vana armas kodukootud kaob ära, aga rõõm on sellest, et ei ole kadunud.

Selle teevad ikkagi inimesed, kes on jäänud.

Jah, see atmosfäär, see õhustik, hool ja armastus, mis siin on, see kõik on alles. Kummalisel kombel ei ole mitte midagi kaduma läinud. Mingisugused elemendid – näiteks üks trepp – on vanast ajast veel säilinud. Seinad muidugi, mis on ühe Tallinna vanima maja, kloostri viljaaida seinad.

Seinad mäletavad tihti rohkem.

Seinad talletavad kogu info. Ehitajate ideest alates, kes hakkasid kive kohale tooma. Me oleme püüdnud selles vaimses ruumis ka oma tegevusi jätkata. Sellele vaimule, kes selle maja rajasid. Nendele inimestele, kes kandsid teatud vaimu, et see nendele kaugeks ei jääks, et hoida seda vaimset järjepidevust. See on oluline. See, kuidas ta füüsiliselt välja näeb, muutub-modifitseerub ajas kogu aeg.

Sa ütled, et see on loomulik edasiminek selles. Kas sul sellist närvi ei ole, et nüüd on mul suur maja, et kuidas me seda repertuaari üles ehitame ja mida me peame tegema. Sellist krampi või hirmu ei ole tulnud? Et see kõik on loomulikku rada läinud pigem?

Kummalisel kombel ei ole sellist krampi tekkinud, jah. Pigem on kramp sellest, et on liiga palju asju, mida tahaks teha, et kuidas kõik see siia ära mahub. Seda muret, et mida me siin tegema hakkame, ei ole.

Kas sa „Leari” ei ole kunagi tahtnud ise lavastada?

Ei, lavastada ei ole tahtnud. Öeldakse, et see on maailma dramaturgia üks keerulisemaid näidendeid. Ma olen näinud ühte väga head „Leari” etendust. See oli 1977. aastal Milano Piccolo teatris, mis on ka legendaarseks saanud. See oli vapustav elamus. Vahetult pärast seda, kui ma olin „Godot'” välja toonud. Kuidagi need kaks teemat, mida ma „Godot’s” otsisin ja leidsin, läksid „Learis” kuidagi hästi kokku. Ta on jäänud meelde. Lisaks sellele on mul olnud mitmed rollid, mille arhetüübina on nähtud Leari. Võib-olla see huvi oligi, et jõuda Leari juurde ja vaadata seda arhetüüpi ennast.

Vaatan, et Eesti teatri ajaloos ongi niimoodi, et Eesti lavastajad ei ole julgenud Leari kallale eriti minna. Kui on läinud, siis on võtnud Leari mängima naise.

Jah, igaks juhuks (naerab).

Kas sellepärast te kutsusitegi lavastaja või pakkus ta ise välja, et tuleb seda lavastust tegema? Kuidas te üksteist leidsite?

Meie tutvus algas 1996. aastal Jurmala lähistel Mihhail Tšehhovi laboratooriumis. Niimoodi tasapisi on läinud, et oleme suhlenud ja mingil hetkel kuskil tänaval kõndides tekkis see idee. Ma pool naljatlemisi ütlesin, et Leari tahaks kunagi kusagil mängida, aga pole lavastajat, kes selle julgeks ette võtta. Ja siis ta ütles, et siin on see lavastaja. Ma kutsusin teda Theatrumisse tegema meistriklasse „Leari” põhjal ja siis võtsime vastu otsuse, et proovime sellega edasi minna.

Toimetaja: Merit Maarit