Aeg naasta tõe teatrisse

Pille-Riin Purje
Aeg naasta tõe teatrisse
Postimees 3. oktoober 2018

Pedro Calderóni autosakramentaal «Suur maailmateater» on kui loodud avama Theatrumi uuenenud maja. Esietendusest hoovas pidupäevarõõmu. 21. septembril külastas teise etenduse efekt, publik oli reaktsioonides kitsim, surelike rolle kammitses püüdlikkuse kramp. Neljas etendus 23. septembril oli ansambliühtseim, kantud vabanevast mängulustist.

Teisel etendusel sosistasid kaks noort inimest saalis proloogi ajal: sattusime vist valet näidendit vaatama? Lavastuse eelmäng on olulisem, kui näib: videotiitritena libisevad seintel näitemängude pealkirjad, näitlejad laval ootavad tööprotsessi, pillutavad repliike. Vargsi kehtestab end dialoog, tähtsa väljajättega: «Lähme minema. – Ei saa. – Miks? –… – Õigus küll.» Ühisosa Lembit Petersoni esmalavastusega «Godot’d oodates» (Noorsooteater 1976), Calderóni ja Becketti tekstid kätkemas sama ootust.

Siis saab üks näitleja lavastajalt ülesande, tõttab tulistjalu seda täitma, jagab trupile tumedad hõlstid, mille alla varjutakse lootusrikkaiks mullakuhilateks. Et tärkaks elu, sünniks roll.

Autoril, kel mitu nime, on osatäitjaid kaks: Marius Peterson või Lembit Peterson. Erinevus väärib märkamist, kumbki hoiab oma saladust, paneb ootama järgmist etendust. Marius Petersoni Autor on selgepiiriline, igas lauses, sõnas, häälikus kategoorilisem lõpetatus. Too Autor seirab inimkomöödiat üleoleku varjundiga, (võlla)huumorimeeles välgatab kogunisti deemonlik helk. Ülivalusana mõjus esietendusel Autori halastamatus sündimata surnud Lapse vastu, ülekohut süvendas Eva Eensaare liigutav lavaelu, murelik, aga visa haprus. Eks ole Lapse eesmärk pehmitada vaataja süda kaastundlikuks. Lembit Petersoni Autor on leebem, häälekõla lendub õhus, tema vaatleb näitemängu ka kõikemõistva lavastajana. Lapsele määratud otsuses kuuldub õrn nukrus. Elisabeth Peterson läbis Lapse rolli sünkjamas tonaalsuses, tema pimedus oli fataalsem. Ent järsku hüppas mu teatrimällu hopsti! pime tüdruk «Tuvist» (Andri Luubi komöödia Maria Petersoni lavastuses) ja mälukiiksuke andis Elisabeth Petersonile ühe rollielu lahkelt juurde. Vallatlevaid teatri(mälu)krutskeid vilksatab veelgi: Maailma ja Vaese kahekõne alasti-kistusest laval toob mõlema huulile muige; vaevalt on juhus seegi, et Ilule antud klaaspeeglikera sarnaneb kangesti teatriauhindadega…

Lilja Blumenfeldi stsenograafias loovad dünaamikat eesriided ja ukseavad, suurel näitelaval paotub mitu väiksemat lava, ka Maailma kipras nägu juus-eesriiete raamistuses. Kaks ukseava surelikele haakuvad saaliseinte vastandlikkusega: hälli poolel peegelsein aknaavadega, millest hoovab päikesevalgust, haua pool väärikas iidne kivimüür. Kostüümide elegantsed finessid ja tegelaste graatsilised poosid loovad illusiooni maaligaleriist, eriti aknaorvas malbe pühapildina viivlev Kasinus ja leegitsevas kleidis triumfeeriv Ilu. Tekkis ligilähedane tunne Michel Sittowi näitusel viibimisega, mitte paanilise läbigalopeerimisena nagu näituse viimsepäeva reportaažis, vaid süüviva vaatlusena nagu Theatrumi vaimsusele kohane.

Esietendusest hoovas pidupäevarõõmu. 21. septembril külastas teise etenduse efekt, publik oli reaktsioonides kitsim, surelike rolle kammitses püüdlikkuse kramp. Neljas etendus 23. septembril oli ansambliühtseim, kantud vabanevast mängulustist.

Surelike rollide kandjaist eraldub Maailm, algul Autorit kuulates mullakuhil temagi, kuid kätes liigahtab linnulennulust. Indrek Sammuli näitlejatees ja -teemas selgineb ja settib nõtke järjekindlusega vaatlev kohalolek. Vaatluse võimalusi pakub Maailma osa oi kui heldelt! Avamonoloog kütkestab sisutiheda plastilisusega, näitleja käsivartest saavad tuules õõtsuvad puud, siis mäeahelikud, juustest merevood, silmadest kaks tulesammast kõrbes – metamorfoosid puhkevad mänglevalt nagu teatrikooli etüüdis, ometi pole ainsatki juhuliigutust. Samuti on viimistletud ja tulvil improvisatsioonikergust Maailma suhtumine inimlastesse, kord jälgiv, kord sekkuv, kahjurõõmupisted ja lapselik imestus varieerumas.

Kolmanda surematuna pääseb Autori kõrvale ülakorrusele Armu Seadus, kes suflöörina iga kord esmakordselt, vaibumatus tänumeeles, meloodiliselt ja metoodiliselt lausub näidendi päristähendust – kaunis roll Anneli Tuulikult.

Ühtki inimlast «Suure maailmateatri» surmatantsus ei kujutata maadligi surmtõsiduses, küll aga läbinägeliku hoolimisega. Õpetlik, kuis Maailm kipub Kasinuse ja Ilu duetti vaagides üht kiitma ja teist kritiseerima, aga läheb sassi, kumba pidi. Inimlapsed üllatavad, petavad ära iseennastki, muutuvad, täiustuvad. Eks ilmu Liina Olmaru Kasinuse rolli vastu võtma, eneseimetluse helahtus hääles, aga kui Maailm vaigistab ta uhkuse, kannab Kasinus oma osa pühendumusega. Maria Peterson valgustab veenvalt Ilu piruette, veiklevast edvistamisest armetu kurbkoomilise häbini.

Sarkastilisemalt distantsilt seirame Kuninga ja Rikka surmatantsusamme ning elurühti. Kui klaar on Andri Luubi Kuninga tahapoole kallutatud seisang, võimumehe ülbe selg kui telg, ent siiski vaid mask. Toomas Täht Rikkana, kes Maailma põuest varasid nõutab, (k)eksleb saksik-jõnkslevas kergluses, silmad sätendavad kui koobastesse surutud kalliskivid, sõrmed krahmamisvalmid, kuni hele surilina Rikka turjal muundub pöördumatult mustaks.

Esiotsa näis käänulisim mänguvagu olevat määratud Põllumehele, valjuhäälselt õiendava mühkami rollis vohas Helvin Kaljula kui hiiglaslik karuputk. Aga just Põllumees on nelja etendusega kündnud lahmaka tööpõllu, kus nüüd lokkavad kõrvuti malts, viinapuu ja nisu. Räbaldunud, aga muretu linnukesena lendleb mängulaotuses Tarmo Songi Vaene, sõnadega vidinal žongleerides, kuni tuuleiil ta tänulikuna kaasa viib.

Erilise ootuse pinge kingib «Suure maailmateatri» finaal. Autor kuulutab kõlama maheda muusika kõiki sfääre hõlmaval rõõmupeol. Ent meie saalis muusikat ei kuule. Ärevil, nõutus vaikuses kaigub viimaks kirikukellade õige tasane heli. Kuu paistab. Aeg naasta tõe teatrisse, et uuel hommikul virgudes hoolikalt vaagida läbitud ulmade tähendust. Avasilmi. Avali südamega.

viide allikale