Vend Enrico REHAbiliteerimine Theatrumis

 

Tiina Veismann
Vend Enrico REHAbiliteerimine Theatrumis
ERR 19. oktoober 2015

 

Andri Luup hoiab kätt pulsil. Vaevalt oli maksuamet jõudnud lagedale tulla uudisega, et võtab ühemehe OÜ-d senisest enam LUUBI alla, ja ajakirjanduses läks käibele sõna OÜ-tama, kui Theatrumis esietendus Andri Luubi „REHA“ – mäng, kus ellujäämise tingimuseks on, et sul peab olema osaühing. Kuid kes nüüd teatrisse tõttab, lootuses saada näpunäiteid maksuameti ülekavaldamiseks, teadku, et selleks otseseid juhtnööre lavalt siiski ei jagata.

Vaataja saab üsna etenduse alguses aru, et on sattunud arvutimängu. Tegemist on klassikalise nelja mängijaga demoversiooniga. Lavakujundus on üleni must nagu DOS-keskkond, tagaplaanil neli latrit, kuhu tegelased aeg-ajalt võidusõiduhobustena paigutuvad. Mängu käivitajaks ja juhiks on Bill (Gates?) Kristjan Üksküla kehastuses, mängijateks sulnis lapsnaine Ricarda (Elisabeth Peterson), ohtlik ja salakaval vampnaine Goldie (Katariina Tamm), alati löögivalmis meesnaine Bogatkin (Tiina Mölder) ja meesmees ehk alfaisane Richie (Nero Urke). Komplekt mõjub üpris koomiliselt oma tehislikkuses, mida aitavad rõhutada soengud ja kostüümid (kunstnik Maarja Naan), eriti aga liikumine ja kõnepruuk – Andri Luup kui osav sõnamängur on pannud tegelaste suhu keele, milles arvutimängu tegelastele omane konstrueeritus on segatud raamatupidamisterminite ja projektislängiga. Virtuaalmaailmast laenatud vahenditega antakse edasi irooniline (sh eneseirooniline, kuivõrd autor tunnistab kavalehel, et ka temal on OÜ) pilt tänapäeva inimsuhete lamestumisest kaubanduslik-rahanduslikuks skeemitamiseks. Seejuures on tunda, et truppi valitud näitlejad jagavad 100%-liselt autori huumorimeelt, sest mängivad väga täpselt ja sisemise naeruga välja teksti ja situatsioonidesse kätketud koomilise potentsiaali, ja see nakatab publikugi.

Aga nagu juba lavastuse “Tuvi” põhjal teame, iseloomustab Luubi autorikäekirja ka see, et tema lood ei ole ühesed. Luubil on alati ka teine plaan tagataskus. Kohe alguses läheb midagi nihkesse, kui klassikalise nelja mängijaga mängu plaanipärast kulgu hakkab segama viies mängija Enrico (Mihkel Vooglaid), kes justnagu heidetakse kusagilt lavale. Riietuse ja ilme poolest pisut imikut meenutav tegelane pakub samastumisvõimalust ja äratundmisrõõmu vaatajale, kes end turumajanduslikus maailmas sama võõrana tunneb. Sotsiaaltöötajate ja pedagoogide hulgas on käibel väljend REHA-plaan. Selle plaani järgi rehabiliteeritakse inimesi, kes on kaotanud sideme tegelikkusega või teistest liiga erinevad, et elus toime tulla. Ka lavastuses hakkavad vanad mängijad uustulnukat raske raha eest „kooritama“, et ta mängu kiiremini sisse läheks. Enrico saab muu hulgas teada, et kahendloogikas öeldakse numbrimärgi 1 kohta “tõene” ja numbrimärgi 0 kohta “väär”. Kõige eest tuleb maksta, ka lihtsalt tere eest. Kui mängureegleid ei omanda, oled mängust väljas ja sind ladestatakse pinnasesse. Mängu käigus aga avastab Enrico, et suur mäng, kus mängija pealisülesanne on koguda bitcoine nii kaua, kuni kõlab lõplik signaal, osutub tegelikkuses üpris väikseks mänguks.

Siia maailma heidetus on üks eksistentsialistliku maailmatunnetuse aluskontsepte. Kuid eksistentsialistid arvestavad vaid väikese mängu reeglitega, nad ei näe suurt mängu. Siis ei jäägi muud üle, kui kohaneda reeglitega, alluda mänguloogikale, võtta omaks „õige“ leksika ja loota, et see aitab püsida võitjate poolel. Kuid ettevaatust – sellega võib astuda rehale, sest õnneloosis võib osutuda võitjaks just kõige naeruväärsem numbrikombinatsioon. Või polegi tegu õnneloosiga, vaid keegi kusagil juhib mängu?

Kes siis tegelikult juhib mängu, mis olevat kunagi alanud suure pauguga? Ja mis mängu ikkagi mängitakse? Igal juhul ei juhi mängu Bill, kelles Kristjan Üksküla toob meisterlikult esile välise bravuuri taha varjatud sisemise ebakindluse. Bill kui mängujuht peaks teadma rohkem kui mängijad, aga ei tea. Ta on äärmisel juhul vaid kellegi halvasti programmeeritud tegelaskuju, mis keerulisemates situatsioonides kokku jookseb. Teisi liigutama pandud mehhanism, mis ise kergesti kinni kiilub.

Lavastuse võtmekohad on need, kus näeme inimeksistentsi kõrgemate kategooriate profaneerimist väikese mängu tasemele: võlakirjade emissioon kui võimalus saada lunastatud, Ricarda piiblilise algupäraga ülistuslaul bitcoinile, ja Billi matusekõne.

Ühel hetkel võib suur mäng osutuda väikeseks mänguks. Ka kõige kindlamas süsteemis on turvaaugud. Tuleb otsida oma heli ja leida üles aken, mille kaudu värsket õhku hingata. Vaataja, kes seda taipab, saab Enrico lõpplahendusest katarsise.

 

viide allikale